Kontakt. Minuga? Teatriga?

Olen alates oktoobrist kord kuus salvestanud/monteerinud saadet "Kontakt", mis on Linnateatri 50. juubelile pühendatud kohtumisõhtute sari selle teatri näitlejatega.
Kui Annamaria mulle sügisel helistas ja seda projekti pakkus, siis ma esimese raksuga ütlesin loomulikult, et mitte mingil juhul! Sest teatavasti olen ma välistanud enda jaoks kõik asjad, mis mingitkipidi teatriga kokku puutuvad. Ma pole kunagi ühtegi etendust salvestanud, ühtegi teatripäeva ülekannet teinud, rääkimata lavastuslikest saadetest või näitlejate portreedest. Kõik, mis seostub teatri ja näitlemisega, võiks minust soovitavalt paari valgusaasta kaugusel olla.
Annamaria seda muidugi ei teadnud ja kuna ta oli mulle juba teatripoolse projekti sünopsise saatnud, siis lubasin viisaka kolleegina selle vähemalt läbi lugeda. Loomulikult ei muutnud mu meelt see mõneleheküljeline kaunilt kujundatud presentatsioon. Isegi kui Elmo Nüganen ja Raivo Põldma oleks selle duetina ette kandnud, poleks sellest piisanud.
Minu vastumeelsus teatri suhtes ulatub paarikümne aasta taha, täpsemalt ülikooli esimesele kursusele. Enne seda oli mu suhe teatriga 50:60 ehk Harju keskmine. Mitte ülemäära vaimustunud (ma pole kunagi tahtnud saada näitlejaks, lauljaks, baleriiniks), aga teatris käisin hea meelega. Põgenemine teismelise karmist argipäevast või midagi. Ülikooli minnes tegin oma arust halvimatest valikutest parima, loobusin juurast ja majandusest ning selle asemel, et kohe telesse tööle minna, otsustasin proovida Pedas näitejuhtimise asemele loodud telerezhiid. Ega mina võinud teada, et Laia tänava seltskond oli muutnud riikliku tellimuse soovis ainult õppekava nime, kuid sisu oli jäetud 95% osas samaks.
Minu vaimustus ägedast kursusest (meil oli väga äge kursus!) asendus ülehelikiirusel halvava hirmuga esimeses erialatunnis, kus kursuse juhendaja meile kiirelt selgeks tegi, et Stanislavski on jumal ja ilma laval oma hinge avamata siit keegi ei pääse.
Mul poleks olnud midagi selle vastu, et kõike seda (etüüdid, töö näitlejaga, lavakõne jne) õppida, aga kuna see toimus tohutult despootlikus õhkkkonnas, kus absoluutselt ei arvestatud, et mõni meist ei ole sinna kursusele tulnud näitlejana laval seisma, siis sai juba nendest paarist esimesest tunnist alguse minu tohutu vastumeelsus kõige teatriga seonduva suhtes. Minu jaoks ei olnud/ei ole midagi hirmsamat kui olla laval, mul puudub igasugune tahtmine-vajadus-salasoov ennast niimoodi väljendada. Aga ma oleks suutnud sellest üle saada ja proovida, kui meie kursusejuhendaja poleks rakendanud nii valusaid võtteid, et mind lavale ajada ja seal hoida. Lisaks esmaspäevi ja kolmapäevi mürgitavatele erialatundidele (millise eriala?), pidime käima ka pidevalt teatris. Sama regulaarselt filme ja telesaateid vaadata polnud vaja. Pole siis ime, et teatriskäimisest sai järjekordne kannatuste rada, ääristatud trotsi ja alati viimasel hetkel erialapäevikusse kritseldatud analüüsidega.
Pikalt arvasin, et viga on minus. Teistele tüdrukutele paistis see teatrivärk sobivat (muidugi olid kõik ülejäänud meie kursuse tüdrukud ka näiteringi kogemusega) ja poisid pääsesid nii ehk naa lihtsamalt.
Siis tuli meile kuuks ajaks Moskvast Mokejev. Tegime Tsehhovi "Kolme õde", analüüsisime ja mängisime. Tema lähenemine oli hoopis teistsugune. Mäletan, et sain pikalt ainult analüüsija rollis olla, enne kui ta mind lavale saatis. Oli endiselt hirmus ja raske, aga tehtav. Ja ei olnud alandav nagu terve eelmine aasta.
Sama kordus kolmandal kursusel Kaarin Raidiga, kui tegime "Onu Vanjat". Ka Kaarin ei surunud meid kõiki iga hinna eest lavale, mängisid need, kes tahtsid, teised said muud ülesanded.
Tavalised erialatunnid muutusid talutavaks kolmanda kursuse lõpus, kui ise enam lavale minema ei pidanud. Shakespeare' sonette lavastades tegin kursusejuhendajaga lõpuks rahu. Näiliselt, aga siiski. Pragmaatik minus ei tahtnud nende Laia tänava saalis veedetud tundide pärast diplomist loobuda, meelega pingutasin lausa cum laudeni välja. Diplomitööks oli õnneks juba telesaade, mille hindamisel mängis suuremat rolli meie telepoolne juhendaja.

Kuidas ma lõpuks ikkagi Kontakti tegema sattusin, jääb mulle endalegi mõistatuseks. (Ilmselt oli asi ka selles, et Annamaria on lihtsalt niivõrd armas kolleeg ja eks ma olen ennegi teinud asju ainult sellepärast, et on lahe seltskond). Mingil meeletesegaduse hetkel ma igatahes oma jah-sõna ütlesin. Seda seejärel kohe kahetsesin ja paar järgnevat nädalat muretsesin, et nüüd ma keeran selle projekti .... ühesõnaga, kihva.
Lisaks kõigele ei tundnud ma ei Paavot, Veikot ega Henrikut - selle asja teatripoolseid vedajaid ja mitte eriti vahetu suhtlejana olin veendunud, et vähemalt pool aastat nad lihtsalt põrnitsevad mind altkulmu ja imestavad, et kust selline teatrivaenaja küll välja on võetud. Ei saanud ma ju esimesel kohtumisel hakata pikalt laialt oma "rasket saatust" selgitama ja lootma, et mulle võõrad tüübid kohe lahkelt noogutavad ja oma kallist projekti teraapiana kasutada annavad.
Esimest salvestust läksin tegema üsna suure umbusuga hinges. Kuigi olin selleks hetkeks asjad enda jaoks juba üsna selgeks mõelnud, painas kuskil kuklas ikka hirm, et äkki see kõik mulle üldse ei meeldi. Ja ma ei mõtle siinkohal, et on igav või kipub venima või muud tavalised hädad. Ei, ma kartsin, et äkki tuleb koos näitlejate ja teatrijutuga minu sisse jälle see vastik tunne, mis tabas mind iga kord, kui ülikoolis saaliuksest sisse astusin. Mõistusega sain aru, kui lapsik see on. Kõik viiskümmend hullu varjundit.

Kell saab seitse. Veel natuke kohmitsemist ja algabki.
Esimesteks külalisteks Evelin ja Hele.
...
Poolteist tundi hiljem on hirm asendunud uskumatu vabanemistundega.
See kõik mõjub hoopis teistmoodi, kui ma oskasin ette kujutada.
See meeldib mulle.
...
Kontakt.