Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.