Täiesti närvi ajab, kui mingit põhjust pole, aga tunned end totaalselt õnnetuna. Alati on põhjus, ütleksid proua ja härra psühholoog ja tõenäoliselt on neil õigus, aga ilma eriti sügava kaevamiseta ma praegu selleni küll ei jõua.
Puhkus sellises vormis ei sobi mulle üldse. Selline tunne, et läheks lihtsalt autoga kihutama või hüppaks 100 korda järjest peakat, aga ei - korjan hoopis sõstraid. Või mustikaid. Või mida iganes vaja korjata on.
No comments:
Post a Comment
What do you think?