Pingutan siin seda Võrno Afganistani päevikut lugeda. Paarsada lehekülge olen läbi närinud, ilmselt jätan varsti pooleli. Praegu veel on õhkõrn lootus, et ehk läheb huvitavamaks või vähemalt raamatulikumaks, kirjanduslikumaks, avaramaks.
Tükk aega ei saanud ma aru, mis mind Võrno juures nii väga häirib, et lugemine ei edene. Olen ju klassikirjandi tasemel raamatuid a la Stig Rästa "Minu Kennedy"ennegi diagonaalis läbi hekseldanud.
Lõpuks koitis - Võrnol puudub igasugune empaatiavõime!
Küll mõistab ta hukka oma kompanii sõdurite keelekasutust ja rõivastust, küll pahurdab emigreeruda soovivate afgaanidega, imestab üleolevalt, miks Margus Hunt ja Taavi Peetre mingil India-reisil ainult hotellitoas aega viitsid ja minule ehk kõige üllatavam - ise kristlasena ei näe ta armulaual ja hingeteenistusel enda kõrval kohta ristimata sõduritel. Tõsine kristlane missugune!
Võrno kirjutab ise ka, et on õnnetu ja kurb ning see kajab vastu tõesti igalt leheküljelt. Aga kahjuks ei anna see kurbus ja eneseotsing tulemust suurepärase kirjandusteose näol, vaid mandub vähemalt esimesel kahesajal leheküljel tuimaks oma naba imetlemiseks.
Ma loodan, et saabub mingi valgustatus ja viimased paarsada lehekülge on tasu praeguse piina eest.
No comments:
Post a Comment
What do you think?