30. november 2008 Santiago de Cuba

Mingi ime läbi ja kanget kaela trotsides suudame suurema osa ööst isegi magada. Hommikul teevad bussijuhid igati tsiviliseeritud liigutuse - pooleks tunniks peatume teeäärses puhvetis, kust saab üle ootuste korralikku kohvi ja võileiba. Edasi sõites pannakse käima DVD hispaaniakeelse räpikogumikuga. Muy bien!
Õpime tundma bussijuhtide kommet peatuda neile vajalikes kohtades, et niisma suitsu teha või teeäärsetelt talunikelt midagi osta.
Santiago de Cubasse jõuame paaritunnise hilinemisega. Tõrjume edukalt taksojuhte ning otsustame oma casasse minna jala. Suur viga, millest saame aru mõne aja pärast. Ilmselgelt ei valinud me kõige otsemat teed ning 30-kraadises palavuses seljakottidega mägitänavatest üles ja alla kakerdada on paras katsumus.
Lõpuks jõuame kohale ja meie vaev saab kuhjaga tasutud. Casa Nivia on superkoht. Alustades sellest, et maja on suur ja uhke, lopsakate taimedega siseterrassi ja kõrgete lagedega. Pererahvas on ülisõbralik ning noorperenaine Beatriz räägib isegi inglise keelt. Ühise keele leiame ka vanaema Niviaga, kes minuga pikki hispaaniakeelseid vestlusi peab, millest ma isegi ca 10% aru saan.
Värskendame end dushi all (dush on paigutatud väga huvitavalt ja vannikardinat ei ole, nii et võimatu on vältida terve põranda üleujutamist) ja suundume linna uudistama.
Kolame sihitult ringi, istume siin ja seal, sööme võileiba ja joome õlut. Peagi on aeg õhtusöögiks koju tagasi minna. Beatrizi praetud kana on klass omaette, lisaks pakutakse veel praetud rohelisi banaane ja mingit tundmatut küpsetatud köögivilja. Menüüs on isegi magustoit - piima-riisipuding. Pärast sellist kõhutäit ei jaksa me enam välja minna ja lähme hoopis magama.
-------------------------------------------------------------
võileib + kohv 4 CUC
jootrahad 1 CUC
bussipiletid (Santiago-Baracoa-Santiago-Trinidad) 126 CUC
õlu, fanta, võileib 4.50 CUC
----------------------------------------
136 CUC

29. november 2008 Vinales-Havanna-Santiago de Cuba

Hommikupoole uimerdame niisama külas ringi ja teeme pilte. Ostame kohaliku raha eest 2 sombreerot (mis haisevad autentselt sõnniku järgi) ja kohalikku veini. Jätame Any ja Fransescoga hüvasti ning läheme busii peale. Marsruudiks Vinales-Havanna. Havannasse jõudes selgub, et oleksime jõudnud ka 18:15 väljuvale bussile, kuid kuna meil on piletid hilisemaks juba ostetud, peame passima. Veedame need neli tundi peamiselt bussijaama puhvetis, sööme kanaga saia ja joome õlut. Mina loomulikult jälle muretsen, kas meie Astro bussijaamast ostetud piletitega meid siit peatusest peale võetakse. Pärast pikemaid hispaaniakeelseid läbirääkimisi selgub, et piletite ostmise koht on "no importante" - siit saame peale küll. Teeme tutvust ka Viazuli "pakid paneme vööri" süsteemiga. Ehk - pakid tuleb anda ühte tuppa, kust need mööda linti kõrvaltuppa sõidavad ja siis meie nina all seisavad. Tõsi küll - mingid kleepsud on peal.
15-tunnine bussisõit on täpselt nii ebamugav nagu üks 15-tunnine bussisõit olema peab. Konditsioneer töötab täistuuridel, nii et võtab lausa lõdisema.
v ä i k e -- v i h j e
Üks asendamatu reisitarvik nendel pikkadel bussireisidel on antiseptiline kätegeel, mis reklaami järgi peaks hävitama 99,9 protsenti tuntud bakteritest ... Olgu sellega kuidas on, aga pärast mõne bussijaama või bussi enda WC külastamist on see pudelike su parim sõber. Mina ei ole eriline peenutseja, aga mõne bussijaama WC ajas sõna otseses mõttes öökima. Midagi teha pole - 10tunnine bussisõit on ees ja ära käima peab. WC pottide loputuskastid enamasti ei tööta või siis ongi seal selline süsteem, et pott on vett täis ja siis see "sisu" sealt aeglaselt kuhugi imbub... Kraanikausid ja kraanid on küll olemas, aga vett ei väljuta, nii et kätepesust võib vaid unistada. Ja selle "luksuse" eest oodatakse sinult veel raha. Peaaegu alati istub WC ees proua, kes taldrikule münte nõuab ja siis sulle armulikult veidi tualettpaberit ulatab. Meie maksime WC eest tihti kohalike kopikatega, sest CUCi selle teenuse eest kulutada tundus liigne priiskamine.
Havanna kesklinnas/vanalinnas on abiks hotellid, mille lobbydes tavaliselt üsna korralikud tualettruumid ja raha ka ei võeta.
Teine soovitus on vähegi pikemale bussireisile (just Viazuliga, Astro bussides sellist luksust nagu konditsioneer tihti ei ole) võtta kaasa soojad riided, sest muidu jääd lihtsalt haigeks. Need konditsioneerid on ikka tõhusad.
-----------------------------------------
Casa + söök 160 CUC
patareid 5 CUC
vesi 1.20 CUC
söök + õlu 11 CUC
-------------------------
178 CUC

28. november 2008 Vinales

Täna jalutame külast välja, et vaadata üht Fideli vaimusünnitist - Mural de Prehistoriat. Lühidalt - üks mäekülg on puudest paljaks raiutud ning sinna on joonistatud, tigu, veel mingi looma ja kaks inimest (ilmselt revolutsionääri). Vaatame seda asjandust eemalt ning oleme piisavalt ihnsad, et mitte lähemale minna (ja paar CUCi maksta).
Kodus jutustame pikalt Fransiscoga ja saame n.ö. päris Kuuba elust tunduvalt rohkem teada. Ühtlasi teeb Pez Fransiscole ettepaneku ehitada külalistemaja katusele terrass ja hakata välja üürima jalgrattaid. See viimane pole kahjuks lubatud. igal juhul paistab, et Fransiscol on nutti ja tema elu läheb üsna kenasti.

Päeva teise poole veedame tõelises luksuses. Kuna Fransisco töötab hotellis, siis saame võimaluse kasutada hotelli basseini. Hotell asub mäekünkal ning sealt avanevad imeilusad vaated Vinalese orule. Õhtuks on Any teinud krevette tomatikastmes, mis viivad keele alla.
---- kuhu Vinaleses veel minna ---
Kui on aega ja tahtmist, siis tasub oma casaomaniku käest küsida infot n.ö. hobutuuri kohta. Meie tuttavad inglased käisid sellel ja olid väga rahul. Põhimõtteliselt vinnatakse sind hobuse selga ja siis "ratsutad" läbi Vinalese oru tubaka- ja kohvikasvanduste juurde, kus talunikud pakuvad värsket kohvi
-------------------------------------------------------------
õlu + jäätis 5.10 CUC
joogid hotellis 9.50 CUC
----------------------
15 CUC

27. november 2008 Vinales

Kell on 8:30 ja oleme just istunud hommikusöögilauda (puuviljad, kohv, huevos fritos, sai, või, marmelaad), kui ilmub Fransisco. Autojuht olevat juba kohal ja peab sõitma hakkama. Kugistame toidu kiirelt sisse ja tormame tänavale. Kohtume oma reisikaaslastega, kes enne meid Fransisco casas elasid: Rob ja Louise. Kui meie saabusime, majutas Fransisco nad lihtsalt üle tänava tuttavate juurde.
Auto, millega liikuma hakkame, on 1953. aasta ameeriklane, mille täpset markigi on raske määrata. Autol pole küll laepolstrit ning amorte, samuti on roolilõtk muljetavaldav, kuid see eest on juht installeerinud sisse tutika automaki, millest vahetpidamata energilist saundi välja paiskub. Muu hulgas selliseid hitte nagu "Hotel California" ja Star Treki soundtrack.
Kõigepealt sõidame San Tomaso koobaste juurde. Need on Ladina-Ameerika suuruselt kolmandad koopad ja siin on isegi väike teadusasutus, mis koopaid uurib ja ekskursioone korraldab. Uskumatu, et nii ägedas kohas ei käi peaaegu üldse turiste.
Meie giidiks on pisikest kasvu itaalia jalgpallisärgis tegelane, kelle järel kõigepealt 60 m mäkke ronime. Tee läheb sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude ning vaevalt kuskil euroopa analoogses kohas sarnane asi lubatud oleks. Piisab väikesest valesammust, et robinal kuristikku kukkuda. Meie jõuame õnnelikult koopasuuni ning pärast alla tagasi ka. Koopaid ei oska ma sõnades kirjeldada - need on fantastilised. Stalagmiidid ja stalagtiidid igal pool .... ja kõike tohtis käega katsuda! Vahepeal oli küll tunne nagu Indiana Jonesi filmis.
Pärast koopaid sõidame edasi Cayo Jutiase poole. Auto jõudlus pole küll suur, aga pärale me jõuame. Tee peal on tolliputka, kus teeskleme, et autojuht on meie sõber ja maksame 5 CUCi näost tollimaksu.
Ja siis algab paradiis! Helesinine vesi, valge liiv, merekarbid ja krabid - uskumatu. Tunnikese veedame kohalikus - ainsas - söögikohas toitu oodataes. Kuigi menüü on taandatud praetud kanale ja praetud kalalae, suudab ettekandja kogu aeg kõik sassi ajada ja vahepeal võtab nälg juba silmanägemise ära. Õnneks leevendab olukorda kohalik õlu.
Paar tunnikest chillime rannas - siia võikski jääda ...
Õhtul külla tagasi jõudes maksame autojuhile enne külla sissejõudmist 60 CUCi (kuna tegemist on n.ö. mitteametliku taksoga, siis tuleb olla ettevaatlik. Just juhil, turisti ei puutu keegi). Poisil lähevad raha nähes silmad särama. Nagu majaperemees Fransisco meile räägib, liigub enamus kaupu ja teenuseid mustal turul. Inimeste ametlik palk on ligi 400 CUPi ehk u. 20 CUCi ja sellega ilmselgelt ära ei ela.
v ä i k e --- v i h j e
Kuubal on selles mõttes mõnus, et igasuguseid murdjaid loomi, usse ja putukaid eriti ei ole. Ainus nuhtlus on sääsed (mosquitos), seda eriti Vinaleses ja veel mõnedes ranniku/saartepiirkonnas. Need sääsed on kavalad - ei pinise ja suskavad vaikselt. Olenevalt taluvusastmest võivad kublad olla üsna suured ja päris pikalt sügeleda. Eestis müüdavad sääsetõrjevahendid ei ole kahjuks nende sääskede vastu eriti tõhusad. Seda teades ostsime Londonis lennujaamast ühe halli pudelikese (oluline, et sisaldaks sellist asja nagu DEET) ja see toimis küll 100%. Oluline on ennast ikka korralikult üle piserdada ja sisse määrida. Reisi lõpupoole Cayo las Brujasel tegime tutvust ka rannal ründavate mini-kärbestega, kes on pisikesed nagu ei-tea-mis, aga hammustavad väga valusalt. Niipea, kui päike madalamale hakkab vajuma, on tegelased kallal. Ka nende vastu aitab seesama DEETi sisaldav tõrjevahend.
----------------------------------------------------------
San Tomaso koopad 20 CUC
tollimax 10 CUC
lõuna 16 CUC
takso + jots 31 CUC
rumm & cola 2. 80 CUC
--------------------------
80 CUC

26. november 2008 Havanna-Vinales

Loomulikult pole hotelli ees mingit taksot, kuigi me seda receptionist mitu korda küsisime. Valgest Ladast surub end välja 2-meetrine must mees küsides Barbarat. Et tema on tellitud Barbara jaoks. Pärast kiiret mõttepausi arvab hiiglane, et vahet pole - ta võib ka meid bussijaama viia. Küll Barabara leiab uue auto.
Ladaga pole ma sõitnud täpselt 8 aastat (minu esimene enda auto oli 01). Tundub, nagu istuksime vastu auto põhja, sest istme polster on ajaga üsna olematuks kulunud. Juht on aga vilunud ning kõva kolina saatel saabume bussijaama. Kõik Viazuliga reisijad istuvad oma pampudega ühes väikeses toakeses, mida jahutab meeletult suur konditsioneer. Aeg-ajalt pistab üks mees pea ukse vahelt sisse ja hüüab midagi - ilmselt sihtkohti. Reisijad - turistid - on kärsitud ja käivad pidevalt oma piletitega teenindaja kannul, et veenduda, kas ollakse ikka õiges kohas. Selline ettevaatus ei tule Kuubal sugugi kahjuks, sest enamasti toimub kõik plaani järgi. Ainult et plaanist teavad väga vähesed. Lõpuks hõikab mees ukse vahelt "Vinales!", kogub reisijad kokku ja viib nad oma sabas bussi juurde. Seal kontrollitakse veel kord piletid, märgistatakse pagas ning lõpuks lubatakse inimesed ka bussi. Konditsioneer on kuubakate lemmikleiutis, sest ka bussis töötab see täistuuridel. Topime selga kõik, mida seljakotist leiame. Bussi amordid on juba ammu aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud, mis tähendab, et õõtsutamist on kõvasti. Vaatame aknast välja limpsime Tu Kolat, mis Pez kohaliku raha eest ostis. Väga magus.

Pea 3 tunni pärast olemegi Vinaleses. Bussist maha astudes on turist ühe hetkega ümbritsetud majutusepakkujatest - üks aktiivsem kui teine. Osadel on käes lausa seinalehe moodi asjandused, millele kleebitud pildid oma majast ja turistile pakutavatest võimalustest. Kuna meil on majutus olemas, siis võtame oma kotid ja suundume Villa Cristali otsima. Vinaleses on umbes 6 tänavat, nii et õige maja leidmine pole raske. Kodus on majaperenaine Any, kes meid sisehoovis asuvasse külalistetuppa juhatab. Tegemist on tõeliselt luksusliku casaga - omaette elamine, korralik pesuruum, külmutuskapp ja isegi telekas koos DVD-mängijaga! Lisaks võimalus õues kiiktoolides chillida või katusel päikest võtta.

Paneme asjad ära ning läheme küla vahele luusima. Vinales tundub igati mõnus koht, kus iga mööduv talumees sulle sõbralikult tere hüüab. Turistidega ollakse harjunud. Kõnnime päris pikalt külast välja ning näeme nii mõndagi Kuubale iseloomulikku. Kõikjal jalutavad kanad, kitsed, sead ja koerad. Keegi üksteist ei söö. Tee peal kihutavad võidu vanad ameerika autod, vene masinatööstuse omaaegsed tippteosed ja uued Transgaviota tuuribussid. Lisaks jalg- ja mootorrattad, hobuvankrid ja nende erinevad sümbioosid.
Tagasi külas istume ühes väikeses baaris ja libistame Cristali - kohalik väga hea õlu.
Õhtusöögi ajal näeme ka majaperemees Fransiscot, kes meid ülevoolava sõbralikkusega tervitab. Temalt uurime ka võimalust sõita Cayo Jutiasele ning õnneks leidubki veel kaks inglise turisti, kellega koos minna (ja sõidukulusid jagada). Fransisco orgunnib meile auto - loomulikult mittelegaalseid teid pidi - ja käsib hommikul 9:30 valmis olla. Õhtusöök on maitsev - pollo frito oma parimas etteastes. Korraks teeme veel tiiru külas ja kobime siis magama.
-----------------------------------------------------
takso 5 CUC
õlu 6 CUC
coca-cola 1.10 CUC
rumm 1.50
jots 0.50 CUC
-----------------------
15 CUC

25. november 2008 Havanna

Hommikueiene terrassil. Omlett ainult juustuga on parem, kui omlett juustu ja singiga. Jalutame Plaza de Revolucioni poole, et sealt siis edasi minna Viazuli bussiterminali. Põikame sisse ka tee peale jäävasse Astro bussijaama (kohalikele mõeldud transpordisüsteem) ning oh üllatust - ka siin müüakse Viazuli pileteid ning selgub, et isegi buss väljub siitsamast.
Viazuli piletitega on oma süsteem - neid saab broneerida ja kohe välja osta. Välja ostma peab üks päev varem, nii meile mitu korda kinnitatakse, kuid reaalselt ei ole süsteem nii jäik. Igaljuhul on asi nende piletitega keeruline ja parem on alati igal pool piisavalt vara kohal olla ning kohalikke inglise keelt mittevaldavaid prouasid-härrasid pidavalt oma küsimustega tüüdata.

Piletitega ühel pool, vaatame üle Jose Marti memoriaali ning teeme ringi ümber Necropolis Coloni. Muljetavaldavad mõlemad, aga "turisti panna" ehk sisse minna me ei viitsi. Jalutame mööda 23ndat tänavat paladari Los Amigos. Täiesti juhuslikult nägime eelmisel õhtul CNN-i pealt n.ö. elustiili lõiku, kus just seda paladari väga soovitati. Otsustame järgi proovida, kas koht on reklaami väärt või ei. Paladaris on tõepoolest kõik kohalikud ning toit on hea. Soovitame.

Läheme tagasi hotelli, ostame poest rummi ja koolat (kohalik bränd Tu Kola), et õhtul väikesed kokteilid teha. Pärast väikest puhkepausi jalutame mööda San Rafaeli keskparki, istume pingil, joome mõned õlled ja vaatame inimesi.
--------------------------------------------------------
bussipiletid (Havanna-Vinales-Havanna, Havanna-Santiago 150 CUC
õlu + vesi + jots 4 CUC
söök 17.75 CUC
vesi 0.70 CUC
jäätised 2.20 CUC
õlu 3 CUC
rumm & cola 2 CUC
------------------------
180 CUC

24. november 2008 Havanna

Hommikul sõidame suure põnevusega 9-korrusele, kus minu teada peaks olema hommikusöök terrassil. Ongi! Fantastiline vaade 270 kraadi üle Havanna ja meri tundub siit ülevalt vaid kiviviske kaugusel.

Vaade Hotel Lincoln katuseterrassilt

Menüü on lihtne: muna ja sai. Ehk siis erinevad - kuid sama maitsega - koogikesed, muffinid, suhkrupulgad. Omletti võib valida nii singi kui juustuga. Esimese hommiku puhul võtame täispaketi. Vaade on super ja hommikueine venib pikaks. Kusjuures - kohv maitseb nagu sai ja tee maitseb nagu sai ... hm ... ilmselt on asi kuumas piimas, mida mõlemale peale valasime ja mis järelikult maitseb ... nagu sai. Kohalikud hotellikülastajad armastavad seda saiamaitselist sooja piima aseainet väga, panevad veel kaks supilusikatäit suhkrut juurde.

Pärast hommikueinet otsustame uurida transpordivõimalusi Santiago de Cubasse. Turistiinfo punkt Obispol on kõike muud kui informatiivne, lisaks ei müü nad Viazuli (kaugsõidu autobuss) piletid, nagu LP ja RG mõlemad kinnitavd. (Hiljem, kui reisi lõpus uuesti Havannas oleme, leiame märksa parema infolaua samal täneval mõnisada meetrit kaugemal. Aga pileteid ei müü nemadki.) Jalutame Habana Viejas asuvasse rongijaama ning saame teada, et rong SDC-sse väljub ainult pühapäeval ja esmaspäeval. Mis siis ikka, tuleb minna bussiga.

La Habana rongijaam. Enamik ronge tundus olevat tegevuse lõpetanud

Jalutame rongijaamast n.ö. turistipiirkonna poole tagasi ja see, mida näeme, on tõelina Havanna. Eranditult lagunevad majd, inimesed ukseavades kükitamas. Keset tänavat laisalt sittuvad räbalad koerad ja siin-seal pimedad poekesed, kust talongi alusel mune ja saia osta. Hoolimata äärmisest vaesusest on inimesed korralikult riides ja üldine meeleolu chill. Ju siis peabki nii olema.

Habana Vieja

Habana Vieja

Catedral de la Virgen María de la Concepción Inmaculada de La Habana.
Seda külastas oma Kuuba-visiidel ka paavst Johannes Paulus II

Jõuame katedraali juurde, teeme kiired mojitod ja longime mööda mereäärt kodu poole. Üritame leida kohaliku raha eest müüdavat kõnekaarti, kuid tulutult. Üritus lõpeb 5-CUCise sinise telefonikaardi ja 2CUC-ise kõnega Fransiscole Vinalesisse. (2 CUCi küsis lahke postkontori proua pärast, seda kui oli armulikult lubanud meil oma telefoni kasutada).
Teeme pika tiiru mööda Maleconi, värskendame end korraks hotellis ja veedame õhtu Vedados. Ühtegi söögikohta, mis meeldiks, sel õhtul ei leia ning teeme päeva viimased kokteilid oma hotelli fantastilisel katuseterrassil.
v ä i k e --- v i h j e
* Kui kardad kuulsat Kuuba kõhutõbe, siis joo kokteile ilma jääta. Kartus, et sind vaadatakse imelikult, kui ilma jääta joogi tellid, on asjatu. Meiegi võtsime kohalikest eeskuju, ostsime poest rummi ja koolat, ning segasime ise oma joogid.
Hea kõhutõve vastane abimees on ka Bitneri palsam, mida hommikul ja õhtul lonks sisse võtta. Kellel kõht eriti tundlik, siis tasub terve reisi jooksul võtta Lacto Seveni tablette.
------------------------------------------------------------
rahavahetus 10 CUC
telefonikõne 2 CUC
telefonikaart 5 CUC
õlu+jook 2.50 CUC
2 mojitot 6 CUC
õlu + vesi 2.15 CUC
2 cuba libret 5.50 CUC
---------------------------
34 CUC

23.november 2008 London-Havanna

Hommikusöök B&Bs on ... tagasihoidlik. Kaks kuiva saiaviilu ja mingi veider marmelaad. Selle eest viib transferbuss meid tasuta lennujaama, kus on piisavalt aega, et mööda poode chillida. Loomulikult külastame ka McDonaldsit. Lennujaamas maitseb räpmpstoit kuidagi eriti hästi, kuigi McDonalds on oma imagoga kõva tööd teinud ning vähemalt Gatwicki mäkkari menüü oli salatitest kirju. Meie ei hakanud jänestetoiduga naljatama, BicMac ja friikad ikka.

Gatwicki McDonaldsis

Üle Atlandi lendame Virgin Atlanticuga ja ka see pea 9-tunnine lend möödub kiiresti. Filmivalikus on Sex & the City, nii et mina olen rahul (olen jah imelik).
Havannas lennukist maha tulles, ei oska ausalt öeldes midagi oodata. Minul - pabistajal - tekib äkkhirm, et meie turistikaardid on kehtetud ning meid ei lastagi maale. Passikontrolli järjekord venib nagu tigu ning see annab aega kõikide meie lennul olijate näod meelde jätta. Äkki kohtume veel?
Passikontrolli naisel on muljetavaldavad kunstküüned ning nullilähedane inglise keele oskus.Pärast passikontrolli järgneb asjade läbivalgustamine, mille käigus Pez kõrvale viibatakse. Selgub, et need 2 närust banaani, mis me hingehinna eest Londonis ostsime, ei ole Kuubale teretulnud. Ohates saadame banaanid viimsele teekonnale suurde rohelisse konteinerisse.
Lennujaama avalikus osas korraldatakse turisti elu kohe ülima täpsuse ja tõhususega - rahavahetajad paremale, taksosoovijad vasakule. Pez haagib meid külge kahele inglasele, et koos taksoga linna sõita. Takso eest küsitakse 30 CUCi, aga oleme veel liiga "rohelised", et vaielda. Teekond lennujaamast linna kinnitab meie ootusi Kuuba suhtes 100%. Vanad Ladad ja Moskvitshid, 50nendate ameeriklased, sekka paar ZILi ja KAMAZi, pluss hobuvanker ja munakoort meenutav cocotakso. Meeletu tossupilv autode kohal (CO2 tootmise vähendamine pole ilmselgelt nende prioriteet, nendib Pez).
Paneme inglased Parque Centrali juures maha ning kolistame oma hotelli poole. Lincoln - asukohaga Habana Centros - sai valitud ainult hinnast lähtuvalt, mis sooduspakkumist kasutades oli odavam kui ümbruskonna casad. Receptioni proua loomulikult inglise keelt ei räägi - küll aga tönkab paar sõna vene keeles. Nugisenäoga papi tassib meie kotid ülipüüdlikult 2. korrusele ja näitab tuba, kus on 5m kõrge lagi, mahakooruva värviga seinad ja veidrast materjalist kardinad. Vannituba on aga värskelt remonditud ning sellest piisab. "Do You have a tip for the bellboy? I am the bellboy" avab nugisenägu oma kaardid. Loomulikult - jootraha! Kõige tähtsam asi Kuubal. Meil on taskus ainult suured kupüürid, lisaks pole me kindlad, palju peaks andma. Kügeleme seal natuke aega ja nugisenägu hiilib minema, saanud meilt enne kinnituse, et me teda ei unusta. Oleme sunnitud talle hiljem väljudes andma 3 CUCi, sest väiksemat meil pole. Ilmne ülemaksmine, aga see jääb Kuubal ka meie esimeseks ja viimaseks n.ö. niisama jootrahaks.
Kuna hotellitoa seif on kahtlane, pakime kogu raha ja dokumendid kaelakottidesse. Veidi ebamugav, aga mis teha.

Esimene õhtu Havannas möödub sihitult mööda linna ringi lonkides. Kuna meie hotell ei asu just kõige nooblimas piirkonnas, siis saame oma shokiturismi osa kohe kätte. Harjume kiiresti ja pimedad kangialused hirmu ei tekita, kuna kõik inimesed, kes tänavatel asjatavad või enamasti niisama oma ukse ees kükitavad, on väga sõbralikud.

Habana Vieja, c.Obispo

Teeme tiiru Habana Viejas ja "paneme turisti" ehk võtame paar kokteili Obispol asuvas väikekses baaris. Tundub, et koba peale tehtud valik ei olegi nii halb, sest kohalikke on kõvasti rohkem kui turiste. Loomulikult salsatab bänd nurgas ja inimkonna parim osa (hetkel kohalikud) igal pool, kus vaba põrandapinda. Kuna ajavahe mõjub, siis longime varsti hotelli tagasi ja vajume magama.
v ä i k e --- v i h j e
* Vahetasime lennujaamas kohe 1000 eurot, et hiljem ei peaks linnas pead vaevama ja rahavahetuskohti otsima. Mingit eriti soodsamat vahetuskurssi niikuinii ei leia. Tasub küsida erinevaid kupüüre, sest tihti antakse sulle ainult pakk 20neseid.
* Takso lennujaamast kesklinna ei tohiks maksta üle 20 CUCi. Need, kes lennujaamas sulle abivalmilt takso otsivad, suruvad peale ka kõrgema hinna. N.ö. sõltumatud taksojuhid ootavad ka lennujaama ees ja nendega saab kokku leppida. Küsimuse "Palju maksab?" ja numbrid tasuks hispaania keeles endale kiirelt selgeks teha
* Igasugused teenendajad on varmad sulle mõttetuid teenuseid osutama ja selle eest ka raha ootama. Kehtib sama reegel, mis igalpool mujal - kui oled teenindusega/abiga rahul ja inimene on meeldiv, siis anna jootraha. Niisama CUCe vasakule ja paremale loopida pole mõtet. Meie ei suuda Kuuba majandussüsteemi muuta
----------------------------------------------------------
hommikusöök Macis 6.30 GBP
sääsevedelik 7 GBP
vesi + toit 7 GBP
ajakirjad 2 GBP
----------------------------------------------------------
takso lennujaamast hotelli 15 CUC
jootraha 3 CUC
õlu 1.20 CUC
2 cuba libret + toit 10:50
----------------------------------------------------------
30 CUC

22. november 2008 Tallinn-Riia-London

Hommikul kell 7 vinname end Tallinna bussijaamas Eurolinesi bussi peale, et alustada teekonda Riia poole. Keskpäeval saabume Riiga ja kuna lennuki väljumiseni on piisavalt aega, ei hakka takso peale raha raiskama, vaid sõidame lennujaama bussiga (number 22A, väljub kohe Riia bussijaama juurest, pilet maksab mõned läti kopikad). Buss sõidab lennujaama üsna suure ringiga, nii et saame boonusena ka linnaekskursiooni.
Lennujaamas saame pikalt passida. Sööme kaasatehtud võileibu ja ostame kohalikust R-kioskist kohvi. Riia lennujaam erilist muljet ei avalda, kuid Air Balticu lennuk, millega Londonisse lendame on üsna suure reavahega, mis teeb lennu täitsa talutavaks.
Londonis on loomulikult niiske ja külm, kuid õnneks tuleb meie ööbimiskoha transferbuss käbedalt kohale. Veedame öö sealsamas Gatwickis, kohas nimega Acorn Lodge. Oleme veidi näljased ning kuna meie majas restorani pole, sõidutatakse meid teise kohta sööma. Kõrvallauas käib küll lärmakas possmeestepidu, kuid meie isu see ei vähenda. Pärast toekat kõhutäit lähme hotelli magama.
-----------------------------------------------------
ajalehed-ajakirjad, patareid, vesi jms 200 EEK
bussipiletid, joogid 5 LVL
õhtusöök, majutus 109 GBP

Ma olen ikka üsna järjekindel kirjutaja, kas pole? Aga samas - kes otsustab, kui tihti siia tähemärke sisestama peab? Mina! Kes otsustab, kas siia üldse tähemärke sisestama peab? Jälle mina! Nii et kõik on korras.
Eile käisime maal ja saun on "deroofed" - sellist sõna inglise keelest tegelikult ei ole, aga kuidas tõlkida katusmahavõetud? Praktiliselt ööpimeduses lõpetas Pez muruniitmise ja ma lootsin siiralt, et peale piparmündi ja murulaugu, mis kogemata maha sai niidetud, ta jalad ikka alles jäävad.

lumi!

Mis sellest, et mul on hetkel palavik ja lurisev nina.
Mis sellest, et töine tulevik on järjekordselt ebakindel.
Mis sellest, et ma ikka veel ei suuda leppida endaga sellisena nagu ma olen
Lund sajab!!!! Hetkel teeb see kõik heaks ...

Veelkord sügisest

Ma vist lahendasin selle sügise-müsteeriumi. Vähemalt enda jaoks.
Kõndisin täna hommikul villane smurfimüts peas telemaja poole, nuuskisin karget sügisõhku ja külmetasin natuke varbaid. Mõnus oli. Ilmselt sellepärast, et hoolimata saabuva pimekülma hirmust on sees soe ja hea. Siis kui sisemine saab tähtsamaks välisest, hakkab ka sügis meeldima.

In manus tuas pater commendo spiritu meum

Elu on võitlus. Ja ma ei saa aru, kummal poolel ma olen ... Mulle tundub, et viimased paar-kolm aastat mu keha lihtsalt täiega streigib oma eksistentsi vastu käesoleval kujul. Kõlab jaburalt? Ma tean.
Ma ei ole nõrk. Kui ma oleksin nõrk, siis ma oleksin juba surnud. See on fakt.
Aga midagi on valesti, sest kui mu kehal pole ühtainukestki kohta, mis ei valutaks, siis ...

Vihm

Ei tea, kas see tuleb ka vanusega, et sügis hakkab meeldima? Omateada ma veel paar aastat tagasi ei sallinud sügist ja talve silmaotsaski. Periood oktoobrist aprillini oleks võinud minu poolest Eestis ka olemata olla.
Täna plätserdasin läbi lompide tööle ja täitsa tore oli.
Kuigi ilmselt on see ainult mingi tänase päeva tuju, sest kui ma mõtlen eelolevatele kuudele, siis tahaks kohe Uus-Meremaa üheotsapileti ära broneerida.
Külm ei ole minu sõber.

Kiired ajad-vanad rajad

Selliseid riime tegime tüdrukutega lasteaias, ise olime väga uhked, et nüüd olemegi luuletajad. Kuivanud õlekõrsi kärsatasime põlema, et neid siis sigarettidena sõrme vahel keerutades end täiskasvanuna tunda.
Huvitav, et lapsed tahavad suureks saada, aga suured veel suuremaks saada enam ei taha ...
Mulle tegelikult meeldib vanemaks saada. Mõttetut muretsemist ja teiste arvamusega arvestamist jääb vähemaks, enesekindlust tuleb juurde iga elatud tunniga. Välisest tähtsamaks saab see, mis on pinna all ning sõnadepaar "sisemine ilu" ei ajagi enam naerma.
Kiire on praegu küll hullu moodi. See tüüpiline orav-rattas kiire, mille ainus väljund on õhtuti helendav telekaekraan. Tahaks loota, et sellel asjal on mingigi kasutegur, kasvõi õige pisike.
P. möllab praegu maal. Täna saabus siis lõpuks kopp ning nüüd nad seal siis ragistavad.
Nii tahaks ka maale!

TÜ 375

Selle "TÜ 375" märgi all möödusid viimased 48 tundi.
Praegu on tühi tunne nagu alati pärast ülekannet. Ühelt poolt oleks nagu rõõmus, teisalt jälle ... Ma tean, et ei tohi kõike südamesse võtta, aga ikka ju võtad.
Annad endast maksimumi ja veel natuke ning ikka ei ole nii nagu peab.
Tuleb vist ikka Kruuda spordikanalisse ennast pakkuda või mis?

Pulm

Pulm oli tore. Täielik väljalülitumine igapäevarutiinist, lihtsalt puhas õndsus 2 x 24 tundi.
Ja taaskord tõdemus, et sõbrad on ikka ülekõige!

Erinevad asjad

On asju, mida ma oskan ja asju, milleks mul puudub igasugune anne.
Hetkel maadlen nende teistega.
Edasi ei taha mõeldagi ....

Ma ei taha enam teles töötada

Nii ongi.

Leigo jpm.

Seekord siis "Suurte sõjamasinate muusika".
Kõik minu Leigol-käigud on alati olnud elamus tõeliselt suure E-ga. Selles kohas lihtsalt on mingi seletamatu mõju, mängigu seal siis Kimmo Pohjonen või No-Big-Silence.

Ööbisime Pangodi äärsel telkimisplatsil, kus vasakpoolne seltskond kostitas meid Tanel Padari ja parempoolne mingi suvalise umpaga. Öö edenedes jäid vasakpoolsed tasapisi tasasemaks ja parempoolsed võtsid võimu. Õnneks olime piisavalt väsinud, et seda ignoreerida. Hommikul eeldasime Pangodi kalarestoranist omletti ja pannkkooke, aga selgus, et kumbagi enam menüüs ei ole. Kokteilisalat pidi asja ära ajama. Meiega ühines ka lätlased maha raputanud Kr., kes planeeris sujuvalt ka eeloleva päeva.
Märksõnad: Otepää kaubanduskeskus & hõbedane sõnnikuhark (et kas sellist toodest oleks sobiv sünnipäevakingiks viia?), Kanepi 19 km (P. oli veendunud, et "siit küll Kanepisse ei saa"), loomade jalgpall (seda pole võimalik selgitada ... kuigi küsimusele "Mis loom sa oled?", vastas Kr "Peoloom") ja öine kohvitamine Kärevere teemajas taustaks tumm telekapilt Vilja Savisaare sünnipäevapeoga.
Lõpp hea, kõik hea.

Soe tunne

Eile oli kõik nagu vanasti ja nagu kogu aeg. See pole vist grammatiliselt kõige korrektsem lause, kuid väljendab minu emotsiooni üsna täpselt. Eilne õhtu VS-s tõestas järjekordselt, et sõprust ei saa alati mõõta koosveedetud tundide arvus või reaalselt nahkapistetud soolakogustes. Ja mul on selle üle siiralt hea meel.
Teemapaber (soovitavalt väike ja mustriline paberitükk kuhu kirjutatakse rida eluolulisi punkte, mis tuleb kindlasti läbi vestelda) oli eilselt kohtumiselt küll puudu, kuid teemad ise olid kohal. Ja aeg lendas linnutiivul nagu lennuk, nii et esimesed trammid juba depoosse sõitma hakkasid.
Kosutav õhtu.

Pärast pausi

See "Pärast pausi" oli vist ühe me kunagise Ametilugude saate pealkiri? Või oli see "Enne pausi"? Nagu näha, pole mälu enam see, mis vanasti ... aga eks pealt kolmekümnene vanus peabki ju tunda andma.
Antud kontekstis tähendab paus muidugi hiiglekraatriks kärisenud vahet postituste vahel. Mis teha. Enesetunne oli eelmistel nädalatel täpselt nii halb, et isegi mõtlemine tundus liiga raske.
Aga tundub, et olen nüüd jälle n.ö. järje peale saanud ja tulevik paistab pisut helgemates värvides. How cliché is that?

Igaks juhuks hetkel lõpetan. Et homme jälle tulla

Fracture

Kui Anthony Hopkins mängib mõrvarit, siis on üsna tõenäoline, et film on hea. Nii ka seekord. Lisaks veel see noor tüüp - Ryan Gosling - kellele võiks vabalt näoilmete Oscari anda. Usun, et uus kuum täht on sündinud.

Rabarock

Mõtlesin küll korraks, et tuleks sellele postitusele panna tiba originaalsem pealkiri, aga .... oli ju Rabarock? Või vaidleb keegi vastu?
Igal juhul oli tohutult tore, soe ja hea.
Täpselt õiges annuses muusikat ja päikest, alkoholi ja tolmust festaritoitu, sõpru ja tüütuid tüütajaid. Boonusena telgis kivi kõhu all magamine ja kolmeks algaineks sulanud margariiniga võileivad laupäevahommikuse shampanja kõrvale.
Kõige suurema muusikalise elamuse sain ikkagi Clawfingerist, pole midagi parata - see on minu muusika külmas suveõhtus kui isegi talve üle elanud jope sooja ei anna. Sai rokkida ja peaga vehkida ja "the biggest, the best, better than the rest" kaasa karjuda.
Ja veel ... kannatlik peab olema, rasked ajad on võimalik üle elada.
Selle fantastiliselt sügava lause sisu avan ehk järgmise postitusega.

Mehed autode kõrval

Orkut on ikka tõeline huumoripomm ....
Kui mees poseerib teda tutvustaval pildil maia näoga mingi eriti läikimalöödud sõiduriista kõrval ning tema orkuti-sõpruskonna moodustavad 97 protsenti (jah, ma lausa arvutasin selle välja) modellid, ettekandjad, baaridaamid ja postitantsijad, siis mida sellest järeldada?
Ei olegi midagi järeldada, lihtsalt naerma ajab.

Valgete lillede päev

Minu süda on küll rahutu. Kuigi kell on juba pea pool kaksteist õhtul ning siiamaani on Tallinnas kõik suhteliselt vaikne olnud.
Asetan mõttes oma valged lilled mälestusmärgi juurde ning palun Jumalat, et ta annaks meile kõigile rohkem mõistust, rohkem oskust ükstest mõista ja rohkem tahet elada Rahus. Ilma klisheede ja võitleva patriotismita. Lihtsalt. Koos.

Mõistus ja tunded

- Ma pole kunagi varjanud oma osalist ukraina päritolu. Pole seda häbenenud ega sellega ka põhjuseta uhkustanud ühelgi eluetapil. Olen alati rahvust pidanud inimesega kaasaskäivaks "miskiks". Sa ei saa valida oma vanemaid, sa ei saa valida rahvust/rahvusi, mis sinu verekoodiga kaasas on.
Ja ma tunnen samamoodi ka tänasel päeval. Päeval, kui minu kodulinna on vaid mõnda aega tagasi rüüstatud ja mõnitatud ning iga politseisireen toob ebameeldiva ärevustunde taas südamesse.
Ma ei usu, et küsimus on rahvuses või rahvusluses. Ja on vastutustundetu kogu toimunut sellele tasandile tõsta.
Vandaalitsemisel ja riisumisel ei ole õigustust, olgu selle katevarjuks ükskõik millistes rahvusvärvides kirjutatud loosung.
Ma loodan, et õiguserikkujad ja EV seaduste vastu talitajad saavad oma karistuse - mis iganes rahvusest nad on.
Ma loodan, et Edgar Savisaar tunneb - ehkki ilmselt ealeski seda ka iseendale ei tunnista - teravat häbi nii eestlaste, venelaste kui ükskõik millisest rahvusest linnakodanike ees.
Olla linnapea - see on midagi enamat, kui hoolitseda koristustööde eest. See on midagi enamat, kui õhutada vaenu ja külvata segadust olukorras, kus lapsed ei julge õhtul magama minna, sest akna tagant võib jälle kosta lõhkumishääli.
Olla linnapea - see tähendab seista oma linna ja linnarahva eest. Kõigi eest.
- Ma pole kunagi olnud kampaaniainimene. Aga täna andsin ma oma hääle meie praeguse linnapea vastu. Sest ma ei taha meie linna etteotsa inimest, kes seab enda poliitilise kasu oma linnakodanike turvalisusest ettepoole.

Ei viiiiitsi!

No kohe üldse ei viitsi. Töötada ja muidu asjalik olla.
Mere ääres ratast sõtkuda viitsiks kasvõi päevad läbi.

Nädalavahetus möödus meil siis P. sünnipäeva tähistades.
Reedel alustasime ja pühapäeva hommikul lõpetasime.
Hunnikute viisi kanasnäkke, õlut, siidrit, viinamarju ja chipse,
sekka Kreisiraadiot, surfi- ja lumelauaviidikuid ekraanilt ning
ehtsaid hüppeid jääkülmalt Lauluväljakult.
Ratastega tehtud tagurpidisaltod olid muidugi elamus omaette.

Kellakapi kitseke

Niisiis kaks päeva Võrus. Täpsemalt kultuurimajas (või oli see rahvamaja) "Kannel".
Vot see oli komandeering selle sõna õiges tähenduses.
Vaevalt olime oma kompsud auto pealt maha laadinud, kui Kandle ülitore, üliaktiivne, üliabivalmis ja üli-mis-kõik-veel administraator Ülle meile oma toa andis (sohvade ja telekatega kusjuures), majaperenaine Valve kribinal kohvi ja teed pakkus, lauale küpsised ja moosipurgi võlus.
Pärast sellist avapauku ei saanud me ka kehvemalt esineda - kaamerad-mikrofonid selga ja algas kahepäevane kandlemaraton. Ikka ühest trepist üles ja teisest alla, ühest uksest sisse ja teisest välja. Üles said filmitud kõik laulukoorid ja rokkbändid, breikarid ja tantsumemmed, sekka veel oratooriumiproov ja kunstigalerii.
Ka võõrustajad ei andnud alla: kohv auras laual ja moosipurgile lisandus praekapsas-kartul-lihakäntsakas, leivapäts ja veinipudel.
Ühesõnaga kõik andsid oma parima.
Ja kui eile lahkuma hakkasime tõi Ülle välja kellakappi peidetud shampanja ... Minul läks silm märjaks ja süda soojaks.
P.S. Taidlusest on mul sellegipoolest mõneks ajaks villand.
P.P.S Arutasime Indrekuga, et kui meie põlvkond on 70nendates, siis milline tegevus tundub loogilisem: seenioride tantsuklubi või väriseva käega MSN-s istumine?

Kevad

On ju?
Eile möllasime jälle maal. Elupuu on maja eest maha saetud-võetud ning eile koristasime "raielangi" ka ära.


Tegime suurtest kuuskedest pilte ja mõõtsime tüvede diameetreid, et arborist saaks tegutsema tulla.
Maal on ikka nii mõnus. Eriti kui räästad tilguvad ja mätas jala all lirtsub.
Õhtul läksime Üllari juurde, kes oli Theodoriga kahekesi Erus ja pakkus meile suurepärast lambapraadi.
Täiuslik laupäev.
Hommikul pidime kahjuks suht vara linna kihutama, ent mõni hetk männitüvede vahelt mere piilumist tegi kõik heaks.

Hammas

Ma ei ole paha inimene (vist, no vähemalt enda arvates), aga praegu ma olen küll kuri nagu herilane selle hambaarsti peale, kes 1) mu keele ja pool lõualuud mitmeks kuuks peaaegu halvatuks muutis 2) kogu selle jama peale ka toda õnnetut hammast korralikult ära ei parandanud. Nii et nüüd peab Anneli selle kõik lahti puurima ja kangutama, mürki täis topppima, närvi välja võtma ja siis vaatama, mis edasi saab.
Täna läbisin esimese etapi - lahtipuurimise ja mürgitamise.
Praegu valutab mis kole. Aga ma katsun veel paar tundi kannatada, enne kui juukselõksuga seda plommi sealt ära sonkima hakkan.
Meditsiin ....

Linnast ära

Eile ajasime maal asju. Mina - hajameelne professor - muidugi unustasin võtme maha. Meelde tuli see väike "pisiasi" Loksa teeristis, kus ma siis tulist kurja vandusin, suust tulikuuma teed pükstele puristasin, mandlisaia autopõrandale kukutasin ...
P. ütles sellepeale ainult, et küll me kuidagi selle luku lahti muugime ja sõitis häirimatult edasi.
Õnneks oli hindaja-neiul oma õhukeste saabastega lume sees piisavalt külm, mistõttu ei olnud tal ka soovi meie kuningriigis pikemalt peatuda. Lubasin, et saadan pildid talle hiljem meili peale. Kümme minutit ja valmis.
Siis käisime veel Haljalas ehitusmehe juures (mitte ehitaja, aga see mees kes lubab ehitada) ning Rakveres Eesti Energia esinduses.
Milline vahe on Tallinna ja Rakvere teenindajatel. Lausa pisar tuli silma.
Igatahes proua Ene Tamm on kuldaväärt inimene!
Ja maal on hea.

Ongi läbi

Mis ma ütlesin?
Kõik saab palju kiiremini mööda kui aimatagi oskad.
Kuigi tavapärane paanikaosakond oli eile kohal nagu alati, sest umbes kella 17 paiku ei olenud ma küll eriti veendunud, et me pilti ja heli edastavate korrespondentpunktidega eetrisse jõuame.
Aga jõudsime. Nagu alati.
Ja seda mitte tänu minule. Mulle tundub, et mina olengi nende projektide puhul olemas ainult selleks, et külvata hirmu ja segadust. Küsida kümme korda üle samu küsimusi ja ajada kõiki neid närvi, kes üritavad tööd teha.
Seda ma oskan hästi.

Mul on kõige toredamad töökaaslased. Kõige targemad ja ilusamad ka.
Kokkuvõttes oli eilne õhtu õnnestumine.

Saate (küll kaadrivälised) tipphetked olid muidugi need, kui lugupeetud erakondade esimehed pidid loetud sekundite jooksul stuudiodiivanile ja seal ära jooksma. Savisaar lahendas asja lihtsamalt, tõsusis lihtsalt ise jutu lõpus püsti ja jalutas kaadrist välja. Tehtud!
Oh humoristid.

Kohe on läbi

Kui ma väiksena käisin hambaarsti juures, siis alati mõtlesin, et kohe-kohe on see hetk, kus ma olen uuesti siin koridoris ja arstilkäik on juba läbi. Aitas.
Praegu mõtlen samamoodi. Kohe on esmaspäeva hommik ja kõik see pudrumudru on minevik.
Teistmoodi ma ei oskagi.
Oskaks kõiki neid teisi asju ka mingi sellise nipiga lahendada ...
Võib-olla kõigele ei olegi seda nippi välja mõeldud. Lihtsalt peab tugev olema.

Jäätis

Tavaliselt inimesed minuga ei riidle. Ma ei anna eriti põhjust - üks seletus. Teine - ma jõuan enamasti juba kaks korda vabandust paluda, enne kui üldse riidlemiseks läheb. Olgu, mis on, igatahes ei ole ma eriti tihti riieldava rollis.
Aga ega tali taeva jää ütleb vana eestlane.
Eile sain vist terve aasta eest seda riidlemise värki. Täitsa uskumatutest kohtadest.
Tulemuseks üsnagi ebaadekvaatne käitumine, mis seisnes P.-le täiesti jaburas nähvamises. Mis pole absoluutselt minu stiil.
Õnneks saime ruttu selle jaburuse klaaritud ning rahulikult kinno mindud.
Aga pärast kino tulid päevased riideldamised uuesti meelde ja selle tulemusena ostsin Statoilist (mis on muuseas praegu minu kodupood) suure jäätise.
... aga jäätist ei tohi ma süüa ....

sõrmed vildikased

Isegi kui ma võtan vildika kätte ainult viieks sekundiks, et kirjutada plaadiümbrisele üks number, siis on mul pärast miskipärast vähemalt 2-5 sõrme totaalselt vildikased. Kuidas see juhtub? Üks igapäevaelu müstifikatsioone.
Tegelikult peaksin ma praegu tööd tegema, aga lihtsalt ei jaksa ... Nii tavaline viimasel ajal.
Pühapäevaõhtune "show" muidugi peab toimuma ning minu totaalne katkiolek õnnestub ehk meeletu sebimise taha järjekordselt osavasti ära peita.
Aga nagu ma olen endale kord lubanud - ei mingit allaandmist. Töö tööks ja saade saateks, need saavad alati kuidagi tehtud.
Hetkel on mängus hoopis kõrgemad panused.

Muutumine

Muuda ennast, siis muutub maailm... raske uskuda, veel raskem sundida end selle oletatava tõetera järgi käituma. Võib-olla pole minusugusele egoistile üldse ette nähtudki maailma muutumisest osa saada. Kõige suuremad egoistid pidavat olema katoliiklased ja rezhissöörid. Siin siis kaks ühes.
Isikliku elu toppimine töö vahele õnnestub ja ebaõnnestub enam vähem võrdsetes osades. Hea seegi.
Muidugi fakt et ma viimase 48 tunni jooksul üsna ebaadekvaatselt käitunud olen ei lisa plusspunkte just õnnestumise poolele. Ah, tühja kah. Kas ma võin vahel hüsteeritseda või ei? Loomulikult võin. Ainult et tagjärgedes võin ka ainult iseennast süüdistada.
Kuidagi viltu veab mul nende emotsioonidega viimasel ajal. Siin ma istun praegu. Veel tund aega tagasi olin valmis õdusaks koduseks õhtuks ... ja kas ma olen seal, selle õdususe keskel? Loomulikult mitte. Sest nagu ikka tuli midagi vahele, kõik asjad hakkasid venima ja iga minu keharakk tahaks muutuda nähtamatuks ja kaduda kus kurat. Kaugemale igasugusest kodust ja õdususest. Aga ma ei anna alla.
Muuda ennast, siis muutud sina.

Cold feet

Kas on võimalik olla üheaegselt ja korraga justkui kaks inimest? Näha sama sündmust kahest erinevast vaatenurgast, tajuda sama indikaatori korral kahte erinevat - teineteist justkui välistavat - emotsiooni? Ma ei saa endaga hakkama, kui ma selline olen. Tõeline idenditeedikriis. Kes ma olen? Kumb ma olen?
Kahetsen natuke eilseid lendulastud sõnu ... tagasi võtta enam ei saa, olematuks muuta ei saa. Jääb üle vaid tõdeda, et targutavatel vanamuttidel võib õiguski olla, kui nad liigset emotsionaalsust suhte hukutajaks peavad. Võib-olla on tõesti targem kõik enda sisse jätta, mitte kunagi midagi välja öelda. Olla alati paari kraadi võrra külmem ja kaugem kui tegelikult tahaks?