26. november 2008 Havanna-Vinales

Loomulikult pole hotelli ees mingit taksot, kuigi me seda receptionist mitu korda küsisime. Valgest Ladast surub end välja 2-meetrine must mees küsides Barbarat. Et tema on tellitud Barbara jaoks. Pärast kiiret mõttepausi arvab hiiglane, et vahet pole - ta võib ka meid bussijaama viia. Küll Barabara leiab uue auto.
Ladaga pole ma sõitnud täpselt 8 aastat (minu esimene enda auto oli 01). Tundub, nagu istuksime vastu auto põhja, sest istme polster on ajaga üsna olematuks kulunud. Juht on aga vilunud ning kõva kolina saatel saabume bussijaama. Kõik Viazuliga reisijad istuvad oma pampudega ühes väikeses toakeses, mida jahutab meeletult suur konditsioneer. Aeg-ajalt pistab üks mees pea ukse vahelt sisse ja hüüab midagi - ilmselt sihtkohti. Reisijad - turistid - on kärsitud ja käivad pidevalt oma piletitega teenindaja kannul, et veenduda, kas ollakse ikka õiges kohas. Selline ettevaatus ei tule Kuubal sugugi kahjuks, sest enamasti toimub kõik plaani järgi. Ainult et plaanist teavad väga vähesed. Lõpuks hõikab mees ukse vahelt "Vinales!", kogub reisijad kokku ja viib nad oma sabas bussi juurde. Seal kontrollitakse veel kord piletid, märgistatakse pagas ning lõpuks lubatakse inimesed ka bussi. Konditsioneer on kuubakate lemmikleiutis, sest ka bussis töötab see täistuuridel. Topime selga kõik, mida seljakotist leiame. Bussi amordid on juba ammu aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud, mis tähendab, et õõtsutamist on kõvasti. Vaatame aknast välja limpsime Tu Kolat, mis Pez kohaliku raha eest ostis. Väga magus.

Pea 3 tunni pärast olemegi Vinaleses. Bussist maha astudes on turist ühe hetkega ümbritsetud majutusepakkujatest - üks aktiivsem kui teine. Osadel on käes lausa seinalehe moodi asjandused, millele kleebitud pildid oma majast ja turistile pakutavatest võimalustest. Kuna meil on majutus olemas, siis võtame oma kotid ja suundume Villa Cristali otsima. Vinaleses on umbes 6 tänavat, nii et õige maja leidmine pole raske. Kodus on majaperenaine Any, kes meid sisehoovis asuvasse külalistetuppa juhatab. Tegemist on tõeliselt luksusliku casaga - omaette elamine, korralik pesuruum, külmutuskapp ja isegi telekas koos DVD-mängijaga! Lisaks võimalus õues kiiktoolides chillida või katusel päikest võtta.

Paneme asjad ära ning läheme küla vahele luusima. Vinales tundub igati mõnus koht, kus iga mööduv talumees sulle sõbralikult tere hüüab. Turistidega ollakse harjunud. Kõnnime päris pikalt külast välja ning näeme nii mõndagi Kuubale iseloomulikku. Kõikjal jalutavad kanad, kitsed, sead ja koerad. Keegi üksteist ei söö. Tee peal kihutavad võidu vanad ameerika autod, vene masinatööstuse omaaegsed tippteosed ja uued Transgaviota tuuribussid. Lisaks jalg- ja mootorrattad, hobuvankrid ja nende erinevad sümbioosid.
Tagasi külas istume ühes väikeses baaris ja libistame Cristali - kohalik väga hea õlu.
Õhtusöögi ajal näeme ka majaperemees Fransiscot, kes meid ülevoolava sõbralikkusega tervitab. Temalt uurime ka võimalust sõita Cayo Jutiasele ning õnneks leidubki veel kaks inglise turisti, kellega koos minna (ja sõidukulusid jagada). Fransisco orgunnib meile auto - loomulikult mittelegaalseid teid pidi - ja käsib hommikul 9:30 valmis olla. Õhtusöök on maitsev - pollo frito oma parimas etteastes. Korraks teeme veel tiiru külas ja kobime siis magama.
-----------------------------------------------------
takso 5 CUC
õlu 6 CUC
coca-cola 1.10 CUC
rumm 1.50
jots 0.50 CUC
-----------------------
15 CUC