Selliseid riime tegime tüdrukutega lasteaias, ise olime väga uhked, et nüüd olemegi luuletajad. Kuivanud õlekõrsi kärsatasime põlema, et neid siis sigarettidena sõrme vahel keerutades end täiskasvanuna tunda.
Huvitav, et lapsed tahavad suureks saada, aga suured veel suuremaks saada enam ei taha ...
Mulle tegelikult meeldib vanemaks saada. Mõttetut muretsemist ja teiste arvamusega arvestamist jääb vähemaks, enesekindlust tuleb juurde iga elatud tunniga. Välisest tähtsamaks saab see, mis on pinna all ning sõnadepaar "sisemine ilu" ei ajagi enam naerma.
Kiire on praegu küll hullu moodi. See tüüpiline orav-rattas kiire, mille ainus väljund on õhtuti helendav telekaekraan. Tahaks loota, et sellel asjal on mingigi kasutegur, kasvõi õige pisike.
P. möllab praegu maal. Täna saabus siis lõpuks kopp ning nüüd nad seal siis ragistavad.
Nii tahaks ka maale!
No comments:
Post a Comment
What do you think?