Mõistus ja tunded

- Ma pole kunagi varjanud oma osalist ukraina päritolu. Pole seda häbenenud ega sellega ka põhjuseta uhkustanud ühelgi eluetapil. Olen alati rahvust pidanud inimesega kaasaskäivaks "miskiks". Sa ei saa valida oma vanemaid, sa ei saa valida rahvust/rahvusi, mis sinu verekoodiga kaasas on.
Ja ma tunnen samamoodi ka tänasel päeval. Päeval, kui minu kodulinna on vaid mõnda aega tagasi rüüstatud ja mõnitatud ning iga politseisireen toob ebameeldiva ärevustunde taas südamesse.
Ma ei usu, et küsimus on rahvuses või rahvusluses. Ja on vastutustundetu kogu toimunut sellele tasandile tõsta.
Vandaalitsemisel ja riisumisel ei ole õigustust, olgu selle katevarjuks ükskõik millistes rahvusvärvides kirjutatud loosung.
Ma loodan, et õiguserikkujad ja EV seaduste vastu talitajad saavad oma karistuse - mis iganes rahvusest nad on.
Ma loodan, et Edgar Savisaar tunneb - ehkki ilmselt ealeski seda ka iseendale ei tunnista - teravat häbi nii eestlaste, venelaste kui ükskõik millisest rahvusest linnakodanike ees.
Olla linnapea - see on midagi enamat, kui hoolitseda koristustööde eest. See on midagi enamat, kui õhutada vaenu ja külvata segadust olukorras, kus lapsed ei julge õhtul magama minna, sest akna tagant võib jälle kosta lõhkumishääli.
Olla linnapea - see tähendab seista oma linna ja linnarahva eest. Kõigi eest.
- Ma pole kunagi olnud kampaaniainimene. Aga täna andsin ma oma hääle meie praeguse linnapea vastu. Sest ma ei taha meie linna etteotsa inimest, kes seab enda poliitilise kasu oma linnakodanike turvalisusest ettepoole.