27. november 2008 Vinales

Kell on 8:30 ja oleme just istunud hommikusöögilauda (puuviljad, kohv, huevos fritos, sai, või, marmelaad), kui ilmub Fransisco. Autojuht olevat juba kohal ja peab sõitma hakkama. Kugistame toidu kiirelt sisse ja tormame tänavale. Kohtume oma reisikaaslastega, kes enne meid Fransisco casas elasid: Rob ja Louise. Kui meie saabusime, majutas Fransisco nad lihtsalt üle tänava tuttavate juurde.
Auto, millega liikuma hakkame, on 1953. aasta ameeriklane, mille täpset markigi on raske määrata. Autol pole küll laepolstrit ning amorte, samuti on roolilõtk muljetavaldav, kuid see eest on juht installeerinud sisse tutika automaki, millest vahetpidamata energilist saundi välja paiskub. Muu hulgas selliseid hitte nagu "Hotel California" ja Star Treki soundtrack.
Kõigepealt sõidame San Tomaso koobaste juurde. Need on Ladina-Ameerika suuruselt kolmandad koopad ja siin on isegi väike teadusasutus, mis koopaid uurib ja ekskursioone korraldab. Uskumatu, et nii ägedas kohas ei käi peaaegu üldse turiste.
Meie giidiks on pisikest kasvu itaalia jalgpallisärgis tegelane, kelle järel kõigepealt 60 m mäkke ronime. Tee läheb sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude ning vaevalt kuskil euroopa analoogses kohas sarnane asi lubatud oleks. Piisab väikesest valesammust, et robinal kuristikku kukkuda. Meie jõuame õnnelikult koopasuuni ning pärast alla tagasi ka. Koopaid ei oska ma sõnades kirjeldada - need on fantastilised. Stalagmiidid ja stalagtiidid igal pool .... ja kõike tohtis käega katsuda! Vahepeal oli küll tunne nagu Indiana Jonesi filmis.
Pärast koopaid sõidame edasi Cayo Jutiase poole. Auto jõudlus pole küll suur, aga pärale me jõuame. Tee peal on tolliputka, kus teeskleme, et autojuht on meie sõber ja maksame 5 CUCi näost tollimaksu.
Ja siis algab paradiis! Helesinine vesi, valge liiv, merekarbid ja krabid - uskumatu. Tunnikese veedame kohalikus - ainsas - söögikohas toitu oodataes. Kuigi menüü on taandatud praetud kanale ja praetud kalalae, suudab ettekandja kogu aeg kõik sassi ajada ja vahepeal võtab nälg juba silmanägemise ära. Õnneks leevendab olukorda kohalik õlu.
Paar tunnikest chillime rannas - siia võikski jääda ...
Õhtul külla tagasi jõudes maksame autojuhile enne külla sissejõudmist 60 CUCi (kuna tegemist on n.ö. mitteametliku taksoga, siis tuleb olla ettevaatlik. Just juhil, turisti ei puutu keegi). Poisil lähevad raha nähes silmad särama. Nagu majaperemees Fransisco meile räägib, liigub enamus kaupu ja teenuseid mustal turul. Inimeste ametlik palk on ligi 400 CUPi ehk u. 20 CUCi ja sellega ilmselgelt ära ei ela.
v ä i k e --- v i h j e
Kuubal on selles mõttes mõnus, et igasuguseid murdjaid loomi, usse ja putukaid eriti ei ole. Ainus nuhtlus on sääsed (mosquitos), seda eriti Vinaleses ja veel mõnedes ranniku/saartepiirkonnas. Need sääsed on kavalad - ei pinise ja suskavad vaikselt. Olenevalt taluvusastmest võivad kublad olla üsna suured ja päris pikalt sügeleda. Eestis müüdavad sääsetõrjevahendid ei ole kahjuks nende sääskede vastu eriti tõhusad. Seda teades ostsime Londonis lennujaamast ühe halli pudelikese (oluline, et sisaldaks sellist asja nagu DEET) ja see toimis küll 100%. Oluline on ennast ikka korralikult üle piserdada ja sisse määrida. Reisi lõpupoole Cayo las Brujasel tegime tutvust ka rannal ründavate mini-kärbestega, kes on pisikesed nagu ei-tea-mis, aga hammustavad väga valusalt. Niipea, kui päike madalamale hakkab vajuma, on tegelased kallal. Ka nende vastu aitab seesama DEETi sisaldav tõrjevahend.
----------------------------------------------------------
San Tomaso koopad 20 CUC
tollimax 10 CUC
lõuna 16 CUC
takso + jots 31 CUC
rumm & cola 2. 80 CUC
--------------------------
80 CUC