Practicalities

Korralike kodanikena võtsime ikka igasugust meditsiinikraami kaasa - ja ega Kuubal peale palavikualandaja (mis on seal tõeliselt tõhus) tõesti midagi saada pole. Kõik, mis üle jääb, on alati võimalik ära kinkida ja kohalikel on sellest suur rõõm.
Panen siia kirja kõik, mis meil kaasa oli. Tumedas kirjas on tähistatud asjad, mida reaalselt vaja läks.
--------------------------------------------------------------------------------
Ibumetini tabletid (400mg/200mg)
Lacto Seveni tabletid
Bitneri palsam
Silmatilgad Ocutears
Loratini tabletid
Ingveritabletid
Sleeping Aid tabletid
Loperamidi tabletid
Metronidazoli tabletid (500mg) - ära parem kasuta!
Söetabletid
Tiigribalsam
Teepuuõli (ideaalne putukahammustustele määrimiseks
Astelpajuõli
Antibakteriaalne desinfitseerimisvahend
Antiseptiline kätegeel
Steriilsed sidemed (3 rulli)
Plaastrid (suured ja väikesed)
Külmageel
Himalaya valuvastane soojendav geel
Lioton 1000 geel
C-vitamiini tabletid
Kummelitee
Päikesekaitsekreem Dr.Hauschka SPF20
Ultrasun nahka taastav kreem
DEETi sisaldav putukatõrjespray
Kõrvatropid
--------------------------------------------------------------------
Kaasas oleks võinud olla vedelikukaotuse puhul kasutatavad lahused. Õnneks saime neid ühe casaomaniku käest.

Siin ka andmed meie Kuuba "kodude" kohta.

VINALES

Villa Cristal (Fransisco & Any)

Rafael Trejo 99

Phone - From outside Cuba: +53-52701284

From Havana: 052701284

From outside Havana but in Cuba: 0152701284

--- saab bookida läbi cuba-junky ---

SANTIAGO DE CUBA

Casa Nivia (Beatriz & David)

General Portuondo (Trinidad) Street at 510 between Hartman (San Félix) and General Banderas (San Bartolomé).

Phone: +53-52622893

casanivia@gmail.com

--- saab bookida läbi hostelworldi ---

BARACOA

Casa Adrian (Adrian Llegra)

Rodney Coutin 100

Phone: + 53-52718526 (cell); +53-52332916 (home)

adrian-legra@excite.com

--- saab bookida läbi hostelworldi ---

TRINIDAD

Casa Rogelio (Rogelio Inhauspi Bastida)

Calle Simon Bolivar # 312, entre A. Maceo y C. Echenagusia

Phone: +5341994107

--- saab bookida läbi cuba-junky ---

19. detsember 2008 Riia-Tallinn

Kella 6 ajal jõuame Tallinna Reisisadama juurde. Ronime maha ja tellime takso. Kiire peatus kodu-Statoilis ja paari minuti pärast avamegi oma koduukse.
Kui hea on jälle kodus olla!

18. detsember 2008 London-Brüssel-Riia

Londonis maandume kell 6:45, olemine on üsna zombie. Lähme siiski linna, et Tinsega kokku saada ja midagi normaalselt süüa. Tinset on tore näha nagu alati, jagame Kuuba muljeid ja tuleb välja, et selle aastaga on ikka palju muutunud.
Mõne aja pärast kolistame rongiga Gatwicki tagasi, teeme check-ini ära ja veedame mõned tunnid süües ja poode kammides.
Brüsselis läheb meil lendu vahetades üsna kiireks, kuid jõuame siiski kenasti kohale.
Riias võtame lennujaama eest takso ja sõidame bussijaama. Külm on ja bussi peame umbes pool tundi ootama. Kui buss lõpuks tuleb, lasevad bussijuhid meil veel tükk aega õues tammuda, enne kui sooja lubavad ja piletid müüvad.
Lõpuks ometi oleme teel kodu poole!
--------------------------------------------
rong (Gatwick-London Bridge) 36 GBP
lõunasöök 14.15 GBP
pagas 13 GBP
käevõru 6 GBP
kohvik 10 GBP
ajakirjad, vesi 4.50 GBP
flapjacks 2 GBP
kingitused 7 GBP
kohvik 3 GBP
--------------------------------
takso 13 LVL
bussipiletid (Riia-Tallinn) 24 LVL

17. detsember 2008 Havanna-London

Pärast hommikusööki suundume Maleconi äärde päikest võtma. Vaatame mööduvaid - veel valgenahalisi - turiste ja leiame, et kõigest hoolimata on olnud väga tore reis. Hotelli tagasi minnes, märkame tänaval kilekotti, kust paistavad välja kanajalad ... Hotellis tassime oma asjad alla receptionisse lootuses need veel paariks tunniks sinna jätta, sest lennujaama on vara minna. Juba tuttav nugisenägu krahmab varmalt meie kotid ja sosistab, et asjade hoidmise eest, tuleb maksta 1 CUC per kott. Nugisenägu on ebameeldiv tüüp ja seetõttu otsustame ta sellest rahast ilma jätta ja kohe lennujaama minna. Pez võlub kuskilt välja täiesti korraliku takso ja sõidamegi viimast korda läbi Havanna.

Lennujaamas on okei puhvet, kus sööme singi-juustusaia ja joome kohvi. Suveniiripoest saan ka mina endale Che pildiga särgi (laste oma, sest tundub, et naistele neil särke ei tehat), lisaks ostame veel mõned ilusad postkaardid.
Maksame maalt lahkumise maksu (25 CUCi per nägu), vahetame allesjäänud raha eurodeks tagasi ja läheme oma väravasse.
Lennureis on väsitavam kui tulles, ilmselt ajahüppe tõttu. Peaks magama aga und ei tule.
-------------------------------------------------------
vesi 0.40 CUC
õlu + jogurt 6 CUC
takso 20 CUC
tax lennujaamas 50 CUC
puhvet 6.80 CUC
särk 10 CUC
postkaardid 2 CUC
õlu, võileib 5 CUC
vesi 1.50 CUC
õun 0.60 CUC
-------------------
103 CUC

16. detsember 2008 Havanna

Täna läheme kõigepealt sigaritehasesse ekskursioonile. Teel möödume Havana Chinatownist, kus peale suure värava puuduvad igasugused Hiinale viitavad elemendid k.a. hiinlased. Küll aga märkame sellest paar kvartalit eemal gruppi pensionäre, kes ehthiinalikult keset linnaväljakut tai-chi liigutusi teevad. Sigaritehasesse kohale jõudes võtab meid vastu entusiastlik giid, kes teatab, et järgmine tuur algab 10 minuti pärast. Väga tore. "Kas teil piletid on?" küsib ta seejärel. Loomulikult ei ole meil pileteid, me ju alles tulime ja soovime neid pileteid osta. "Aga see on tehas. Tehas ei müü pileteid" ütleb giid. Oot, misasja?!? Kannatlikult seletab kutt, et pileteid müüvad kõik suuremad hotellid ja osutab hotell "Saratogale", mis paistab üle ristmiku. Midagi pole parata, suundume hotelli pileteid ostma. Küsimuse peale, kas selline süsteem pole natuke jabur, giid ainult naerab ja ütleb, et see on Kuuba!
Ekskursioon on igatahes vinge, sest tegemist on reaalselt töötava tehasega, mitte mingi muuseumiga. Kõige lahedam on sigarite rullimise saal, kus istub mitusada inimest väikeste lauakeste taga ja muudkui rullib. Ruumi eesotsas on väike poodium, kus laua taga istuv mees loeb mikrofoni päevauudiseid. Õhtupoolikuti loetakse ilukirjandust.
Tüüpide näpud käivad ikka väga nobedalt ja sigarid on nagu ponksid.
Pärast ekskursiooni ostame alt poest paar sigarit ka kaasa.

Venemaa saatkond Miramaris

Päeva teise poole veedame Miramaris, et näha ka Havanna uhkemat poolt. 5 Avenüü diplomaatide majad on ilusad tõesti. Ühe erandiga, milleks on Vene saatkonna veetorni meenutav monstermaja. Mõne aja pärast pöörame mere poole, külastame uhke Panorama hotelli kingitustepoodi, kus on märksa parem valik kui Habana Viejas. Üritame minna mere äärde, kuid see pole võimalik. Vaid mõnisada meetrit uhketest majadest mere poole, on samasugune risu nagu Habana Centros. Katkine betoon ja traatvõrgud, roostes plangud ja lagunevad majad. RG kaart näitab, et kuskil siin peaks olema üks kalarestoran ja mingi ime läbi me selleni ka jõuame. Restoran on head arvustust väärt, sööme mõnuga.
Söönute ja puhanutena jalutame mööda 5 Avenüüd tagasi, pildistame mõningaid uhkemaid maju ja lehvitame end seejärel takso peale, et hotelli sõita.

Miramar

Õhtul jalutame veel linnas ning joome Parque Centrali äärses kohvikus erakordselt halba cappucinot.
Pakime asjad.
-----------------------------------------------
sigaritehas 20 CUC
sigarid 21 CUC
jogurt, mahl 5 CUC
joogid 15 CUC
suits, kommid 14 CUC
vesi 1 CUC
takso 6 CUC
hotelli pood 29 CUC
kohvik 3.50 CUC
restoran 22 CUC
takso 4 CUC
mahl, jogurt 4 CUC
rummid 3.50 CUC
kohvik 7 CUC
õlu, kommid 5 CUC
------------------
160 CUC

15. detsember 2008 Havanna

Täna hommikul on rahvast rohkem ja buffet avatud. Uuendusena pakutakse omletti rohelise paprikaga, millest saab Pezi lemmik. Minu söögiisu ei ole just märkimisväärne, aga ühe omletikese suudan sisse suruda. Õnneks pakutakse ka arbuusi - mugin seda.
Pärast sööki suundume kohe Parque Centrali, et sealt turistibusii peale hüpata ja randa sõita. Teel sinna möödume ühest baarist, kus varajasest kellaajast hoolimata mürtsub muusika ja esimesed joogid on raudselt juba tehtud. Samast baarist hüppab välja üks lõbus noormees, kes tutvustab meile seda kohta kui "Kuuba baari, kus on Kuuba inimesed" ja kutsub meidki hommikust mojitot jooma. Keeldume viisakalt ja liigume edasi.
Turistibussiga randa sõites, räägib bussigiid-piletimüüja ka paari sõnaga ja veidras inglise keeles kohtadest, millest möödume. Kõige huvitavam on Tarara linnake, kuhu on ehitatud suur kimp maju, milles elavad ... hiinlased. Just hiinlased. Nad õpivad seal hispaania keelt, et saada Kuubal reisisaatjateks. Huvi hiinlastega koostöö vastu on Kuubal suur ja hiina turistidest loodetakse suurt tuluallikat. Sõprussuhteid Hiinaga on märgata ka mujal, näiteks on meie tänava toidupoodi ilmunud hiina kirjadega Koka Kola.
Rand on täitsa tore. Algusosa on küll veidi risune ja ülerahvastatud, kuid mõnisada meetrit edasi jalutades leiame puhta ja puutumatu rannariba. Päevitame, korjame ilusaid kivikesi ja sulistame vees.
Rannast tagasi tulles ostame jälle vorstikesi ja avastame, et kohaliku mahlabrändi "Tropical island" mangomahl maitseb nagu päris.
Õhtupoole teeme tiiru teise turistibussiga Vedados (5 CUCine pilet kehtib kõigis kolmes turistibussis terve päeva) ja läheme siis sööma La Bodeguita del Mediosse. See on küll tõeline turistilõks, kuid oma maine vääriline, mis toitu puutub. Loomulikult hiilib kuskilt kohale ka bänd, kes võtab koha sisse otse meie laua kõrval. Ma saan aru, et muusika on Kuuba pärisosa ja riigipalgal muusikud peavad oma tööd tegema, aga olgem ausad - kui Guantanamera sul ikka 30 cm kauguselt kõrva pröökab, on süüa ja vestlust arendada üsna raske. Mõne aja pärast nihkub bänd meile veel lähemale ja küsib, kas tahame soovilugu. "Absolutely not!" üritab Pez neid minema peletada ja annab kohustusliku mündi. Bänd liigub meie lauast 10 cm eemale ja võtab sihikule naaberlaua paari. Nemad nii kergelt ei pääse.
v ä i k e --- v i h j e
Kui oled teesõber, siis võta oma teepakid kodust kaasa. Võib-olla on asi ka minus (hm...vaevalt), aga normaalse maitsega musta teed mina Kuubal ei saanud. Must tee on küll olemas (sort Indiana), aga kuidagi nõrgakene.
---------------------------------------------
vesi 1.50 CUC
bussipiletid 10 CUC
toit rannas 6 CUC
toit meie poest 4 CUC
restoran 37 CUC
--------------------------
60 CUC

14. detsember 2008 Havanna

Hommikul sööma minnes tabab meid üllatus. No buffet! Selgub, et hotellis on vähe rahvast ja igaüks saab ainult teatud jao toitu. Menüü on ikka sama - muna, sai, puuvili. Muffinit ja kooki ei anta, suure kauplemise peale saab Pez ühe singisaia juurde.

Kolame linnas ringi, pildistame, istume kohvikutes.
Külastame rummimuuseumi, mis on üllatavalt huvitav. Pärast ringkäiku toimub ka väike degusteerimine, millest mina kahjuks osa võtta ei saa. Pez saab selle eest 2.
Terve päev möödubki niisama ringi lonkides. Korraks mõtleme minna bussijaama, et osta piletid Varaderosse (kuna me siiamaani pole veel ühtegi surfarit või isegi surfilauda näinud, siis tundub mõte Varaderost üsna ahvatlev. Kuskil nad peavad ju surfama, piltide pealt on näha), aga kuna bussijaam on kaugel, siis loobume sellest. Leiame Obispolt täiesti adekvaatse turistiinfo akna ja saame teada, et Havanna tuuribussiga saab sõida Playas del Estele. Super. Võtame selle homseks plaani.
Supermercadost ostame järjekordse purgi hot-dogi vorste ja suundume hotelli einestama.
Pärastpoole läheb Pez välja päevitama ja mina üritan natuke magada.
Õhtul läheme tagasi "turistitsooni", et midagi tsiviliseeritumalt süüa. Leiame täitsa toreda restorani, kus saab väljas istuda ja bänd mängib ka sobivas kauguses (s.t. et ei karju kõrva). Toit on hea ja magustoiduks pakutavad puuviljad lausa suurepärased.
-----------------------------------------------------
mahlad 1.50 CUC
kohvik 7 CUC
ajalehed 2 CUC
muuseum 14 CUC
vesi + pirukas 1.50 CUC
vorst 2.50 CUC
õhtusöök 21 CUC
-------------------
50 CUC

13. detsember 2008 Cayo Las Brujas-Santa Clara-Havanna

Hommikul vean ennast sööma ja suudan isegi natuke munaputru sisse toppida. Peale seda tunnen end veidi paremini.
Jalutame ringi ja istume rannas, ilm on ikka selline kummaline - kohati piilub päike pilve tagant, siis jälle tõuseb kõva tuul.
Kella kahe ajal tuleb taksojuht meile järgi ning sõidame tagasi Santa Clarasse, et sealt edasi bussiga Havannasse minna.
Santa Claras on meil mitu tundi aega, kuid bussijaama juures eriti midagi teha ei ole. Pez väisab suurt toidupoodi ja naaseb tuunikalakonservi ja hot-dogi purgivorstidega. Poeskäik ei lähe sugugi libedalt, sest CUCi poodidesse ei tohi kottidega sisse minna. Keerleme tükk aega kahe ukse vahel ja otsustame siis, et mina istun meie pampudega kõrvalasuvasse puhvetisse ja Pez läheb poodi. Hoolimata sellest, et tal kotti kaasas pole, jookseb talle pärast poest väljumist järgi poe turvamees. Selgub, et enne poest väljumist, tuleb veel turvamehele oma ostud ette näidata ja tshekk katki rebida. Kõik laheneb õnnelikult ja purgivorstid on meie! Imelikul kombel on need vorstid ainsad, mis mind iiveldama ei aja. Jumal olgu tänatud purustatud kanakerest ja muust saastast toodetud vorstikeste eest.
Peagi on aeg bussi peale minna. Bussi filmivalikus on täna õhtul märul Steven Seagaliga. Telekas karjub kõvasti, kuid kaks rummi manustavat härrat esireas suudavad sellestki üle lamiseda, nii et isegi bussijuht peab neid korrale kutsuma. Tulutult.
Havannas jagame taksot ühe ameerika kutiga, kes juba pool aastat Kuubal õpib. Tänu "sheerimisele" saame hotelli 5 CUCiga.
Oleme samas hotellis kus enne - Lincoln. Seekord tuba 306, mis on rõõmsalt kollaste seintega ja veidi normaalsemate kardinatega.
-------------------------------------------
vesi, tee, jots 4 CUC
takso 55 CUC
toit 8 CUC
bussipiletid (Santa Clara-Havanna) 36 CUC
takso 5 CUC
----------------------
108 CUC

Cayo Las Brujas - inimtühi paradiis

Viimane pilguheit Santa Clara bussijaamale

12. detsember Cayo Las Brujas

Täna on ilm hall ja rannamõnusid nautida ei saa. Pärast hommikusööki - sööb muidugi Pez - jalutame natuke ringi. Saarekese teisest otsast avastame tutika sadama, kus reas skuutrid ja mitu katamaraani. Kuskil pole ühtegi hingelist.
Päev möödubki ringi jalutades ja toas vedeledes. Üritan endiselt vapralt antibiootikume võtta, kuigi iga korraga ajab üha rohkem iiveldama.
Õhtusöögi ajaks võtan ennast kokku ja läheme restorani. Olen endale teadmata bookinud meile elamise koos söökidega, nii et saame restoranis laiutada. Kokkuhoidlike eestlastena küsime ikka mitu korda üle, kas tõesti on toit tasuta - on küll.
Erilist isu mul ei ole ja kuigi toit on hea, ei suuda ma süüa üle paari suutäie. Ainus, mis ahvatleb on apelsin - söön seda mitu viilu.
Õhtul, kui on jälle aeg rohtu võtta, ei suuda ma seda enam teha. Kõhuvalu on talumatu ja otsustan antibiootikumidest loobuda. Parem juba kõhulahtisus, kui see meeletu iiveldus ja valu.
Öösel magada ei saa, vaatan CNN-i.
----------------------------------------
vesi + jots 8 CUC

11.detsember 2008 Sancti Spiritus-Santa Clara-Cayo Las Brujas

Hommikul 6st oleme haisvas bussijaamas. Piletimüüja on endiselt sõbralik, kuid meie saatus selgub alles siis, kui buss on sisse tulnud. Õnneks on vabu kohti ning teekond Santa Clarasse võib alata.
Santa Clara bussijaam on erinevalt eelmisest uus ja puhas. Isegi seljakotte ei tohi toolide peal hoida, rääkimata aknalauale nõjatumisest. Tahan ära osta piletid Havannasse, kuid pean piirduma vaid nimede kirjapanekuga broneerimislisti. Loodetavasti süsteem töötab.
Leiame taksojuhi, kes meid 50 CUCi eest Cayo Las Brujasele viib. Sinna on umbes 60 kilomeetrit mööda maad + mõnikümmend kilomeetrit mööda tammi. Taksojuht on ülimalt sümpaatne vanem härra, kes Santa Clarast läbi sõites meie tähelepanu kohalikele vaatamisväärsustele juhib. Pez ronib kohusetundlikult autost välja ja pildistab vaguneid ja traktorit raudtee ääres - hiljem loen raamatust, et just seal võitles Che koos oma meestega vapralt Batista vägede soomusrongi vastu, lükates traktoriga rööpaid kokku.
Mööda tammi Cayo Las Brujase poole sõit on elamus omaette. Vesi sillerdab, igal pool kasvavad mangroovipuud.

Ka Villa las Brujases ei pea me pettuma - väikesed majakesed mere kaldal põõsaste vahel, imeilus tühi rand, väike rookatusega restoran ja ümber selle majesteetlikult tiirutavad suured kormoranid. Kuna jõuame kohale liiga vara, siis peame rannas aega parajaks tegema. Päike lõõskab ja vähesed külastajad on kõik rannas. Mina poen päikesevarju alla peitu ja võitlen endiselt iivelduse, kõhuvalu ja palavikuga. Pez kolab mööda randa ringi ja on ülimalt rahul.
Õhtupooliku veedame oma luksapartmendis, toome restoranist süüa tuppa. Üritan natuke süüa, aga kõik maitsed ajavad öökima.
----------------------------------------------------
takso 5 CUC
bussipiletid (S.Spiritus-Santa Clara) 12 CUC
jogurt 2 CUC
takso 55 CUC
söök 3 CUC
vesi + jots 6 CUC
----------------------
83 CUC

10. detsember 2008 Trinidad-Sancti Spiritus

Hommikul jätame Rogelioga hüvasti ja lähme bussi peale. Sõit Sancti Spiritusse ei kesta kaua ja õige pea olemegi kohalikus bussijaamas, mis on jubedaim seninähtuist. Suur hoone, aga kohutavalt räpane ja haisev. Piletimüüja on aga väga sõbralik ning kuigi järgmiseks päevaks Santa Clarasse on ainult üks vaba koht, julgustab ta meid hommikul kohale tulema. Küll saab!
Pez leiab takso ja sõidame hotelli. Hostal del Rijo on tõeliselt uhke ja tundub keset väikest Sancti Spirituse linna lausa kohatuna.
Mina veedan jälle terve päeva voodis, õnneks on hotellitoas telekas. Üritan süüa, aga ei õnnestu. Konsulteerime sõnumite kaudu tuttava arstiga ja hakkan jälle antibiootikume võtma. Kõhuvalu ja iiveldus on jubedad.
Pez kolab natuke linnas ringi, kuid väga midagi huvitavat/ilusat silma ei jää. Jogurtit otsides kammib ta läbi hulga ümbruskonna poode - tänu Euroopa Liiduga soojenenud suhetele on saksa ja hispaania jogurtit vabalt saada.
Täna öösel saan natuke magada.
-----------------------------------
takso 5 CUC
jogurt, mahl 8 CUC
-------------------
13 CUC

9. detsember 2008 Trinidad

Elan öö kuidagi üle ja vaevlen päevavalguses edasi. Süüa ja juua ei suuda, süda on paha ja kõht valutab. WC on õnneks lähedal. Õhtupoole hakkab mul süda meeletult taguma, ilmselt on vedelik organismist täiesti kadunud.
Pez käib Playa de Anconil, teeb pilte. Minu Trinidadi kogemus piirdubki Casa Rogelioga ja tänavaga, mis viib bussijaama.
Öösel ei taha ma enam antibiootikume võtta, sest südamepekslemine on hirmutav. Üritan juua mahla, et midagi makku saada. Loomulikult see sees ei püsi.
-----------------------------------------------
vesi, küpsis 5 CUC
takso 12 CUC
vesi, kala 3 CUC
casa 60 CUC
bussipiletid (Trinidad-S.Spiritus) 12 CUC
jogurt, mahl 4 CUC
------------------------------
96 CUC

8. detsember 2008 Trinidad

Öösel bussis tõuseb mul jälle palavik, sest kui kõik teised konditsioneeri-terrori all värisevad, siis mina hoopis higistan. Suudan veidi magada ja Trinidadis bussist välja ronides seisab pilt õnneks ees.
Vanaema Nivia on helistanud Rogeliole - meie Trinidadi casaomanikule - kes lõugab bussijaama värava taga "Eva!" ja juhatab meile teed oma majja. Meil läheb natuke aega, sest pean ostma piletid Sancti Spiritusse. Haigus haiguseks - aga üritame oma reisiplaanist kinni hoida.
Rogelio casa on klass omaette. Meeletult suur koloniaalstiilis maja, mis kunagi olevat olnud alkoholipood. Kõrged laed ja suured ruumid, palkonid ja üüratu katuseterrass, kõikjal antiikmööbel ja maalid. Lisaks telekas, külmkapp, külmakirst ja muud kodumasinad. Kui Rogelio ütleb Pezile, et ta on vet.arst, siis tundub see küll uskumatu.
Saame oma käsutusse suure toa väikese palkoniga. Siseaeda avaneval palkonil on ka suhtlusplatsdarmi otstarve, sest kui Rogelio tahab midagi küsida, ei vaevu ta meie ukse taha tulema, vaid röögib oma info alt üles. Üsnagi valjuhäälselt suhtleb ta ka oma naisega, nii et helitaust on meie sealviibimisel kindlustatud.
Kuna minu seisukord ei ole kiita, siis vajun voodisse. Otsustan võtta antibiootikume, sest kõhulahtisus & palavik ei taha kuidagi järgi anda. Antibiootikumid ajavad pööraselt iiveldama, nii et isegi vee maitse on vastuvõetamatu.
Veedan päeva voodi ja WC vahel. Pez käib tiiru väljas, ostab vett ja saia ning endale süüa. Rogelio köögist saame ka riisi, kuid süüa seda ma ei suuda. Võtan antibiootikume tühja kõhu peale ja parem mul sellest ei hakka.
---------------------------------------
vesi 1.40

7. detsember 2008 Santiago de Cuba

Palavik tõuseb kohati 39,6 peale, nii et tuleb tabletid käiku lasta. Lisaks katan end märgade särkidega, et keha veidigi jahutada. Õhtul peame minema bussi peale, et sõita edasi Trinidadi.
Nivia ja Beatriz küll ütlevad, et võime sinna kauemaks jääda, kuid kuna neil on uued inimesed tulemas ja meil Trinidadis casa bookitud, siis järgime oma esialgset plaani. Võten ennast kokku, käin dushi all ja teesklen, et mul on parem, sest on oht, et vanaema surub mu jõuga voodisse ja luku taha. Istume taksot oodates vanaemaga elutoas ja räägime juttu. Ilmselt annab kõrge palavik ka hea hispaaniakeele oskuse ... Beatriz toob meile Kuuba palavikutablette, mis peaksid olema paremad kui Ibumetin. Võtan kaks tabletti sisse ja tõesti - olemine läheb paremaks.
Kella seitsmeks viib takso meid bussijaama, kus ooteruumis röögib telekas nagu pöörane, sest toimub ülekanne mingilt miitingult. Kõlavad "Viva Fidel" ja "Viva Cuba". Õnneks tuleb buss ette ja algab 12-tunnine sõit Trinidadi poole.
-------------------------------------
casa + toit 40 CUC
takso 5 CUC
jootraha 1 CUC
---------------------
46 CUC

6. detsember 2008 Baracoa-Santiago de Cuba

Hommikul läheb mu olemine aina halvemaks, aga otsustame siiski Santiagosse sõita. Loobun hommikusöögist ja joon ohtralt vett. Ka Pez ütleb, et tal on veidi imelik olla.
Baracoa bussijaamas tuleb meil natuke passida ja selle aja jooksul suudab üks althõlma shokolaadiga kauplev härra mul tõeliselt juhtme krussi ajada. Saan küll aru, et mõttetu on tema lolli järjekindluse peale vihastada, aga halb enesetunne ei lase olukorda huumoriga võtta.
Baracoa-Santiago de Cuba bussireis on sama muljetavaldav kui enne. Need vaated mägede ja orgude vahel on kirjeldamatud.
Santiagos on meil taksojuht vastas ja õige pea oleme jälle Casa Nivias, kus terve pere on ukse peal hõiskamas. Nende näod vajuvad pikaks, kui ütleme, et kahjuks me õhtust süüa ei saa. Kuna toitu hankida on kallis ja keeruline, siis on nende pettumus mõistetav. Aga pole midagi parata, mul on tõusnud palavik ja isegi mõte toidust ajab iiveldama.
Öö on raske.
------------------------------------------------
vesi 1.30 CUC
takso 4 CUC
jootraha 0.50 CUC
takso 5 CUC
-------------------------
11 CUC

5. detsember 2008 Baracoa

Täna lähme randa, päris randa, kus on valge liiv ja sillerdav sinine vesi. Et sinna pääseda (Playa Maguana asub Baracoast u. 17 km väljas) peame leidma autojuhi. Oleme juba õppinud, et ametlik takso on kallis ja sõita tuleb "mustalt". Keskplatsil reageerimegi hüüdele "Hello my friend!" ja minutiga on meil sõiduvahend organiseeritud. Sinine Moskvitsh, millel puuduvad paar aknaklaasi ning põrandas on augud. Üks nupp paneb tööle nii kojamehed kui signaali - vägev!
Rand on väga ilus ja umbes tunni aja pärast on ka kõik puuvilja-puutöö-milleiganes pakkujad meid rahule jätnud. Peesitame päikese käes ja lobistame vees. Vahepeal teeme rannabaaris ühed mojitod. Rannas kõnnivad ringi kaks suurt siga poegadega. Aeg-ajalt ajab mõni turist nad minema, aga sead on järjekindlad. Lõppude lõpuks on nemad siin kohalikud.
Umbes kella 4 ajal tõmbab taevas pilve ja hakkab sadama. Ootame baaris oma autojuhti, kes läks vahepeal väikest lisaotsa tegema. Ajaviiteks joome veel ühed mojitod ja kohvi.

Lõpuks tuleb autojuht tagasi ja alustame koduteed. Kuna autol on auke nii seites kui põrandas, siis paiskab aeg-ajalt sisse sahmakas vett. Ees istuv autojuhi vend, katab omapoolse akna aeg ajalt mingi vakstutükiga. See multifunktsionaalne nupp võimaldab praegu ainult signaali anda, kojamehed ei käivitu. Autojuhi vend ripub kohati poole kehaga aknast väljas ja üritab esiklaasilt vett tõrjuda. Kui nähtavus juba täitsa nullilähedane, võtab ta taskust sigareti ja kuivatab sellega akent. Veider, aga mõjub.
Kui Baracoasse jõuame, on vihm järele jäänud nig saame enam-vähem kuiva nahaga koju.
Pärast õhtusööki jalutame korraks veel linna ja joome Casa del le Trova kõrval mojitot. Maitseb natuke imelik ja minul hakkab natuke kõht valutama. Peagi lahmab jälle vihma ning läbi loikude hüpeldes lähme koju tagasi.
Öösel hakkab mul sees keerama ning õige pea on selge, et kuulus Kuuba kõhuhaigus on mind kätte saanud.
----------------------------------------------
vesi 1.30 CUC
takso 20 CUC
coconut 3 CUC
mojito 7 CUC
õlu + fanta 2.50 CUC
mojito 5 CUC
kohv 1 CUC
casa + toit 190 CUC
mojito 6 CUC
----------------------
237 CUC

4. detsember 2008 Baracoa

Täna liigume lääne poole, et üle vaadata lahe teisel kaldal olev lennuväli. Imepisikesel lennuväljal käib vilgas sagimine, kohe peaks väljuma lend Havannasse. Istume lennujaama ees pargis vist lausa paar tundi - vaatame inimesi ja lennujuhtimistorni humoorikaid värvimistöid.
Tagasi kesklinnas teeme kohustusliku visiidi katedraali, et oma silmaga näha Kolumbuse poolt 1492. aastal Baracoa rannikule püstitatud risti jäänused. Katedraal ise on väga armetu, kuid segukottidest nurgas võib järeldada, et renoveerimistööd on plaanis.
Vaikne ja chill päev. Õhtul sööme kodus krevette ja krabi.
-------------------------------------------
õlu 1.15 CUC
kirik 1.75 CUC
jook 1.50 CUC
-------------------
5 CUC

3. detsember 2008 Baracoa

Ilm on täna kummaline. Soe, aga tuuline ja kogu aeg on selline tunne, et kohe hakkab sadama. Otsustame matkata linnast välja ida poole, kus peaks ka mingid rannad olema. Kolumbuse kuju juurest algav pikk halli liivaga rand on nagu prügimägi - ilmselgelt pole orkaani põhjustatud purustusi veel likvideerida jõutud. Turnime üle betoonikamakate ja langenud palmitüvede. Tontlikuna kerkib selle risu seest otse mere kaldal kõrge tribüüniga staadion.
Mõne aja pärast istume randa maha, et veidi hinge tõmmata. Loomulikult ilmub kuskilt põõsast vahelt kohe mitu tegelast, kes tavapärase "Where are you from" hüüdega alustades, meile midagi müüa tahavad. Üks neist ajab agaralt teisi minema ja vabandab, et küll on halb, et kõik niimoodi turiste tüütavad. Konkurentidest vabanenuna räägib mees kohalikust kaunist loodusest, näitab, et seal on mägi (mida me ka ise näeme) ja seal on jõgi (millest oleme ka juba aru saanud). Siis ütleb mees, et tema on madera-man (tõlge: mees, kes tegeleb puiduga) ja kunstnik (tõlge: mees, kes voolib-nikerdab puidust asju). Tore, ütlen mina. Seepeale pakib mees kibekähku oma seljakotist meie jalge ette pinu igasuguseid puidust vidinaid, et te ainult vaadake... Muidugi lõpeb asi sellega, et ostame temalt mingi kohaliku taino vabadusvõitleja nikerdatud pea (küll veidi kehvasti lakitud, aga no ongi ehedam). Kuna mehel pole meile raha tagasi anda, oleme sunnitud lisaks võtma ka ühe puidust uhmri, mille kasutusotstarve vajab veel selgitamist. Mees lahkub rahulolevalt ja kutsub enda juurde külla - et tal on kodus veel asju!

Liigume edasi jõesuudme poole ja jõuame tõeliselt arhailisesse kalurikülla. Teisele poole jõge viib kipakas laudadest tee, kus pooled lauad puudu, kuid üle minna kannatab küll. Küla vahel kohtame üht ametimeest, kes meie nimed ja rahvuse kirja paneb, kuna rand, kuhu tahame jõuda asub kohe militaartsooni kõrval. "Ega nad ei tulista tavaliselt", ütleb mees ja annab juhised, kuidas teed randa leida. Juhis on selge - kivihunniku juurest keerake vasakule. Nojah - mitte et siin vähe kivihunnikuid oleks. Hakkame minema ja õige pea on sama tegelane koos ühe teisega meil kõpsti kannul. Et ta tuleb näitab meile ise, kus see rand on, muidu satume äkki sõjaväe territooriumile. Ausalt öeldes oleks mina sellest kivihunnikust küll sirge seljaga mööda läinud, sest mingit teeviita a la "to the beach" keegi ju üles panema ei hakka. Rand on kivine, ka siin on orkaan oma töö teinud. Lained paiskuvad vahu ja mürinaga vastu kallast ja vaatemäng on võimas. Leiame ühe mõnusa kiviplatoo, koos loodusliku basseiniga. Siin veedame mitu tundi.
Pärastlõunal tõmbab taevas tumedaks ja hakkab sadama. Õnneks on vihm soe ja ei sega meie koduteed. Pezil on kinnisidee purustada üks kookos ja seda ta ka teeb, kuigi minule see löga, mis sealt välja tuleb küll ei maitse. Jõuame otsusele, et küllap on kookos lihtsalt läbi vettinud ... või toores.
Õhtupooliku veedame nagu ikka - tugev õhtusöök ja jalutuskäik linnas.
-------------------------------------
õlu + vesi 2.30 CUC
puidust asjad 11 CUC
sprite 1 CUC
---------------
15 CUC

2. detsember 2008 Santiago de Cuba-Baracoa

Hommikusöök on meil täna 6:30, sest juba tunni pärast väljub buss Baracoasse. Varajane eine pole keeruline mitte ainult meile süüa, vaid ka casa koduabilisel valmistada. Küll unustab ta piima, siis tee ja lõpuks ka saia. Õnneks on kõik vajalikud komponendid siiski köögis olemas ja unise naeratuse saatel jõuavad ka meie lauale.
Vanaema Nivia kordab minuga hispaania keeles veel üle, et me tuleme laupäeval tagasi, et enne Trinidadi sõitu veel üks öö Santiago de Cubas veeta. Jõuame ühisele arusaamale, mis kuupäev laupäev täpselt on ning kinnitame ka laupäevaõhtuse menüü.
Sõit Baracoasse viib läbi Guantanamo, kuid bussiaknast midagi huvitavat küll ei paista (ma mõtlen USA sõdureid või midagi muud militaarset). Aeg-ajalt vilksatavad mööda küll tarastatud territooriumid, aga tanke ja rakette näha pole. Guantanamo kesklinnas teevad bussijuhid juba tavapärase peatuse, et kioskist Tu Kolat osta ja imekombel lastakse ka reisijad välja jalgu sirutama. (Ja ennast soojendama, sest loomulikult huugab konditsioneer bussis täistuuridel ja varbad on kringliks külmunud). Bussi peatuskoha kõrval kasvava puu otsa on installeeritud megafon, kust paiskub välja hispaaniakeelset patriootlikku sõnumit. Ma ei näe kedagi, kes paistaks seda kuulavat.
Guantanamost Baracoani viib tee üle mägede ja see on tõeliselt kaunis vaatepilt. Enne revolutsiooni sai Baracoasse ainult meritsi või siis suure ringiga mööda rannikut. Aga Fidel lasi üle mägede tee ehitada. Viva Fidel! Veidi enne baracoad tehakse peatus teeäärsete talunike juures, kust ostame banaane, mandariine, kakaod, kohvi ja mingit veidrat kookosemagustoitu (NB! see näeb äge välja, aga seda pikemat aega säilitada pole siiski võimalik, nii et tasub paari päeva jooksul ära tarvitada).
Baracoa bussijaamas on juba tuttav vaatepilt - siltidega casaomanikud seisavad värava taga ja üritavad iga hinna eest turisti tähelepanu võita. Õnneks on kohal ka meie majaperemees Adrian, samuti silt käes - sellel on minu nimi. Adrian tervitab meid ülevoolavalt ja pakib velotakso peale. Ise hüppab motika selga ja näitab teed. Velotakso ehk bicitaxi on konarlikel tänavatel meeletult rappuv agregaat ja tuleb ainult imetleda neid mehi, kes sellel päevast päeva vändata jõuavad. Baracoa tundub olevat bicitakside kontsentratsioonilt Kuubas vaieldamatult esikohal, sest neid on tõepoolest igal pool. Veel mõnda aega tagasi tohtisid bicitaxisid kasutada ainult kuubakad, kuid nüüd saab ka turist sellega ringi kolistades kukrut kergendada.
Casa Adrian on väike helesinine majake keskväljakult pisut eemal, ajaloolise Fuerte Matachini lähedal. Meil on jälle oma tuba koos pesuruumiga, mille muudab eriti meeldejäävaks pehme vakstuga kaetud vetsupott. Ilmselt ülimat mugavust pakkuma pidav leiutis on tegelikult üsna tüütu, sest nii kui poti peale istud, libised koos helesinise vakstuga viuh! vasakule kreeni ...
Adrian tutvustab meile oma naist ja kaksikuid poegi, ema ja õde. Lepime kokku söögiaegades ja muudes praktilistes küsimustes.

Pärast kiiret dushi läheme linna peale kondama. Kõigepealt muidugi mere äärde õlut jooma, sest ega tark ei torma. Ka Baracoas on oma Malecon - mereäärne promenaad - kuid see näeb veelgi räsitum välja kui Havannas. (Hiljem saame Adrianilt teada, et septembrikuine orkaan tabas Baracoad väga rajult ning purustatud sai ligi 1000 maja. Õnneks jõuti mereäärsetest majadest inimesed evakueerida, kuid materiaalsed kahjud on tohutud.) Jalutame linna teise serva, kus seisab suur segumasin ja suur plats on täis äsjavalminud ehitusplokke, et orkaanist purustatud maju taas üles ehitada. Tundub, et orkaan on ka kõik rannad praktiliselt kasutamiskõlbmatuks muutnud, sest paljukiidetid beachide asemel on ainult risused kaldad. Teeme pika tiiru linna läänepoolses osas ja vaatame, kuidas inimesed elavad. Populaarseks põllumajanduslikuks võtteks on siinkandis katusaiad, kaus vanade autokummide sees kasvavad salat ja ohtralt muud tundmatut kraami.
Tagasi kesklinnas ostame paar postkaarti ja saadame ära. Kuna postkasti pole võimalik leida, anname oma kaardid müüja kätte, kes need postkastini toimetada lubab. No saab imet näha ....
Pärast õhtusööki teeme veel tiiru linnakeses, istume koos kohalikega keskpargis ja naudime õhtust melu.
---------------------------------------------
takso 5 CUC
bussijaama jots 1 CUC
banaanid, coco jms 6 CUC
bicitaxi 3 CUC
õlu 1 CUC
kaardid 2.15 CUC
joogid 2.15 CUC
õlu + fanta CUC
-------------------------
23 CUC

1. detsember 2008 Santiago de Cuba

Pärast mõnusat hommikueinet alustame pika jalutuskäiguga. Teeme ohtralt pilte, uudistame kohalikke inimesi. Väldime turistitänavaid ja kolame sadamalähedases vaesemas rajoonis.
Pikka aega istume ühes pargis, kus toimub mingi - vist AIDSivastane - kampaaniaüritus. Kohal on rohkelt koolilapsi ja muidu rahvast. Hoolimata lõunasest kellaajast tarbitakse otse tänaval pudelist rummi. Meeleolu on mõnus.
Külastame ka postkontorit ja saadame Eestisse mõned kaardid.
Pärastlõunal läheme karnevalimuuseumi. Muuseum koosneb paarist toast, kus on eksponeeritud mõned vanad fotod ja paar tolmust kostüümi. Boonusena algab aga muuseumi sisehoovis kohe karnevalietendus. Turiste pole eriti palju, sätime end seinaäärsele pingikesele. Esinejad vahetavad sealsamas kostüüme. Tundub, et selline show käib neil põhitöö kõrvalt. Näiteks tuleb üks turvanaine, kes ilmub mõne aja pärast narrikostüümis ... Show on äge ja hoogne, kuigi tantsijate-lauljate nägudest on näha rutiini ja tülpimust. Ka Pez kistakse tantsukeerisesse ja lausa mitu korda järjest. Show lõpetuseks piserdatakse turistid üle mingi erakordselt haisva odekolonniga, mis peaks uskumuse kohaselt õnne tooma.
Õhtusöögini teeme aega parajaks Casa del la Trova terrassil õlut rüübates.
-------------------------------------------------------
õlu 2.15 CUC
postkaardid, margid 5.50 CUC
õlu, fanta, võileivad 5.85 CUC
muuseum 4 CUC
õlu 2.50 CUC
pilt 10 CUC
käevõru 3 CUC
casa + toit 90 CUC
-----------------------
125 CUC

30. november 2008 Santiago de Cuba

Mingi ime läbi ja kanget kaela trotsides suudame suurema osa ööst isegi magada. Hommikul teevad bussijuhid igati tsiviliseeritud liigutuse - pooleks tunniks peatume teeäärses puhvetis, kust saab üle ootuste korralikku kohvi ja võileiba. Edasi sõites pannakse käima DVD hispaaniakeelse räpikogumikuga. Muy bien!
Õpime tundma bussijuhtide kommet peatuda neile vajalikes kohtades, et niisma suitsu teha või teeäärsetelt talunikelt midagi osta.
Santiago de Cubasse jõuame paaritunnise hilinemisega. Tõrjume edukalt taksojuhte ning otsustame oma casasse minna jala. Suur viga, millest saame aru mõne aja pärast. Ilmselgelt ei valinud me kõige otsemat teed ning 30-kraadises palavuses seljakottidega mägitänavatest üles ja alla kakerdada on paras katsumus.
Lõpuks jõuame kohale ja meie vaev saab kuhjaga tasutud. Casa Nivia on superkoht. Alustades sellest, et maja on suur ja uhke, lopsakate taimedega siseterrassi ja kõrgete lagedega. Pererahvas on ülisõbralik ning noorperenaine Beatriz räägib isegi inglise keelt. Ühise keele leiame ka vanaema Niviaga, kes minuga pikki hispaaniakeelseid vestlusi peab, millest ma isegi ca 10% aru saan.
Värskendame end dushi all (dush on paigutatud väga huvitavalt ja vannikardinat ei ole, nii et võimatu on vältida terve põranda üleujutamist) ja suundume linna uudistama.
Kolame sihitult ringi, istume siin ja seal, sööme võileiba ja joome õlut. Peagi on aeg õhtusöögiks koju tagasi minna. Beatrizi praetud kana on klass omaette, lisaks pakutakse veel praetud rohelisi banaane ja mingit tundmatut küpsetatud köögivilja. Menüüs on isegi magustoit - piima-riisipuding. Pärast sellist kõhutäit ei jaksa me enam välja minna ja lähme hoopis magama.
-------------------------------------------------------------
võileib + kohv 4 CUC
jootrahad 1 CUC
bussipiletid (Santiago-Baracoa-Santiago-Trinidad) 126 CUC
õlu, fanta, võileib 4.50 CUC
----------------------------------------
136 CUC

29. november 2008 Vinales-Havanna-Santiago de Cuba

Hommikupoole uimerdame niisama külas ringi ja teeme pilte. Ostame kohaliku raha eest 2 sombreerot (mis haisevad autentselt sõnniku järgi) ja kohalikku veini. Jätame Any ja Fransescoga hüvasti ning läheme busii peale. Marsruudiks Vinales-Havanna. Havannasse jõudes selgub, et oleksime jõudnud ka 18:15 väljuvale bussile, kuid kuna meil on piletid hilisemaks juba ostetud, peame passima. Veedame need neli tundi peamiselt bussijaama puhvetis, sööme kanaga saia ja joome õlut. Mina loomulikult jälle muretsen, kas meie Astro bussijaamast ostetud piletitega meid siit peatusest peale võetakse. Pärast pikemaid hispaaniakeelseid läbirääkimisi selgub, et piletite ostmise koht on "no importante" - siit saame peale küll. Teeme tutvust ka Viazuli "pakid paneme vööri" süsteemiga. Ehk - pakid tuleb anda ühte tuppa, kust need mööda linti kõrvaltuppa sõidavad ja siis meie nina all seisavad. Tõsi küll - mingid kleepsud on peal.
15-tunnine bussisõit on täpselt nii ebamugav nagu üks 15-tunnine bussisõit olema peab. Konditsioneer töötab täistuuridel, nii et võtab lausa lõdisema.
v ä i k e -- v i h j e
Üks asendamatu reisitarvik nendel pikkadel bussireisidel on antiseptiline kätegeel, mis reklaami järgi peaks hävitama 99,9 protsenti tuntud bakteritest ... Olgu sellega kuidas on, aga pärast mõne bussijaama või bussi enda WC külastamist on see pudelike su parim sõber. Mina ei ole eriline peenutseja, aga mõne bussijaama WC ajas sõna otseses mõttes öökima. Midagi teha pole - 10tunnine bussisõit on ees ja ära käima peab. WC pottide loputuskastid enamasti ei tööta või siis ongi seal selline süsteem, et pott on vett täis ja siis see "sisu" sealt aeglaselt kuhugi imbub... Kraanikausid ja kraanid on küll olemas, aga vett ei väljuta, nii et kätepesust võib vaid unistada. Ja selle "luksuse" eest oodatakse sinult veel raha. Peaaegu alati istub WC ees proua, kes taldrikule münte nõuab ja siis sulle armulikult veidi tualettpaberit ulatab. Meie maksime WC eest tihti kohalike kopikatega, sest CUCi selle teenuse eest kulutada tundus liigne priiskamine.
Havanna kesklinnas/vanalinnas on abiks hotellid, mille lobbydes tavaliselt üsna korralikud tualettruumid ja raha ka ei võeta.
Teine soovitus on vähegi pikemale bussireisile (just Viazuliga, Astro bussides sellist luksust nagu konditsioneer tihti ei ole) võtta kaasa soojad riided, sest muidu jääd lihtsalt haigeks. Need konditsioneerid on ikka tõhusad.
-----------------------------------------
Casa + söök 160 CUC
patareid 5 CUC
vesi 1.20 CUC
söök + õlu 11 CUC
-------------------------
178 CUC

28. november 2008 Vinales

Täna jalutame külast välja, et vaadata üht Fideli vaimusünnitist - Mural de Prehistoriat. Lühidalt - üks mäekülg on puudest paljaks raiutud ning sinna on joonistatud, tigu, veel mingi looma ja kaks inimest (ilmselt revolutsionääri). Vaatame seda asjandust eemalt ning oleme piisavalt ihnsad, et mitte lähemale minna (ja paar CUCi maksta).
Kodus jutustame pikalt Fransiscoga ja saame n.ö. päris Kuuba elust tunduvalt rohkem teada. Ühtlasi teeb Pez Fransiscole ettepaneku ehitada külalistemaja katusele terrass ja hakata välja üürima jalgrattaid. See viimane pole kahjuks lubatud. igal juhul paistab, et Fransiscol on nutti ja tema elu läheb üsna kenasti.

Päeva teise poole veedame tõelises luksuses. Kuna Fransisco töötab hotellis, siis saame võimaluse kasutada hotelli basseini. Hotell asub mäekünkal ning sealt avanevad imeilusad vaated Vinalese orule. Õhtuks on Any teinud krevette tomatikastmes, mis viivad keele alla.
---- kuhu Vinaleses veel minna ---
Kui on aega ja tahtmist, siis tasub oma casaomaniku käest küsida infot n.ö. hobutuuri kohta. Meie tuttavad inglased käisid sellel ja olid väga rahul. Põhimõtteliselt vinnatakse sind hobuse selga ja siis "ratsutad" läbi Vinalese oru tubaka- ja kohvikasvanduste juurde, kus talunikud pakuvad värsket kohvi
-------------------------------------------------------------
õlu + jäätis 5.10 CUC
joogid hotellis 9.50 CUC
----------------------
15 CUC

27. november 2008 Vinales

Kell on 8:30 ja oleme just istunud hommikusöögilauda (puuviljad, kohv, huevos fritos, sai, või, marmelaad), kui ilmub Fransisco. Autojuht olevat juba kohal ja peab sõitma hakkama. Kugistame toidu kiirelt sisse ja tormame tänavale. Kohtume oma reisikaaslastega, kes enne meid Fransisco casas elasid: Rob ja Louise. Kui meie saabusime, majutas Fransisco nad lihtsalt üle tänava tuttavate juurde.
Auto, millega liikuma hakkame, on 1953. aasta ameeriklane, mille täpset markigi on raske määrata. Autol pole küll laepolstrit ning amorte, samuti on roolilõtk muljetavaldav, kuid see eest on juht installeerinud sisse tutika automaki, millest vahetpidamata energilist saundi välja paiskub. Muu hulgas selliseid hitte nagu "Hotel California" ja Star Treki soundtrack.
Kõigepealt sõidame San Tomaso koobaste juurde. Need on Ladina-Ameerika suuruselt kolmandad koopad ja siin on isegi väike teadusasutus, mis koopaid uurib ja ekskursioone korraldab. Uskumatu, et nii ägedas kohas ei käi peaaegu üldse turiste.
Meie giidiks on pisikest kasvu itaalia jalgpallisärgis tegelane, kelle järel kõigepealt 60 m mäkke ronime. Tee läheb sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude ning vaevalt kuskil euroopa analoogses kohas sarnane asi lubatud oleks. Piisab väikesest valesammust, et robinal kuristikku kukkuda. Meie jõuame õnnelikult koopasuuni ning pärast alla tagasi ka. Koopaid ei oska ma sõnades kirjeldada - need on fantastilised. Stalagmiidid ja stalagtiidid igal pool .... ja kõike tohtis käega katsuda! Vahepeal oli küll tunne nagu Indiana Jonesi filmis.
Pärast koopaid sõidame edasi Cayo Jutiase poole. Auto jõudlus pole küll suur, aga pärale me jõuame. Tee peal on tolliputka, kus teeskleme, et autojuht on meie sõber ja maksame 5 CUCi näost tollimaksu.
Ja siis algab paradiis! Helesinine vesi, valge liiv, merekarbid ja krabid - uskumatu. Tunnikese veedame kohalikus - ainsas - söögikohas toitu oodataes. Kuigi menüü on taandatud praetud kanale ja praetud kalalae, suudab ettekandja kogu aeg kõik sassi ajada ja vahepeal võtab nälg juba silmanägemise ära. Õnneks leevendab olukorda kohalik õlu.
Paar tunnikest chillime rannas - siia võikski jääda ...
Õhtul külla tagasi jõudes maksame autojuhile enne külla sissejõudmist 60 CUCi (kuna tegemist on n.ö. mitteametliku taksoga, siis tuleb olla ettevaatlik. Just juhil, turisti ei puutu keegi). Poisil lähevad raha nähes silmad särama. Nagu majaperemees Fransisco meile räägib, liigub enamus kaupu ja teenuseid mustal turul. Inimeste ametlik palk on ligi 400 CUPi ehk u. 20 CUCi ja sellega ilmselgelt ära ei ela.
v ä i k e --- v i h j e
Kuubal on selles mõttes mõnus, et igasuguseid murdjaid loomi, usse ja putukaid eriti ei ole. Ainus nuhtlus on sääsed (mosquitos), seda eriti Vinaleses ja veel mõnedes ranniku/saartepiirkonnas. Need sääsed on kavalad - ei pinise ja suskavad vaikselt. Olenevalt taluvusastmest võivad kublad olla üsna suured ja päris pikalt sügeleda. Eestis müüdavad sääsetõrjevahendid ei ole kahjuks nende sääskede vastu eriti tõhusad. Seda teades ostsime Londonis lennujaamast ühe halli pudelikese (oluline, et sisaldaks sellist asja nagu DEET) ja see toimis küll 100%. Oluline on ennast ikka korralikult üle piserdada ja sisse määrida. Reisi lõpupoole Cayo las Brujasel tegime tutvust ka rannal ründavate mini-kärbestega, kes on pisikesed nagu ei-tea-mis, aga hammustavad väga valusalt. Niipea, kui päike madalamale hakkab vajuma, on tegelased kallal. Ka nende vastu aitab seesama DEETi sisaldav tõrjevahend.
----------------------------------------------------------
San Tomaso koopad 20 CUC
tollimax 10 CUC
lõuna 16 CUC
takso + jots 31 CUC
rumm & cola 2. 80 CUC
--------------------------
80 CUC

26. november 2008 Havanna-Vinales

Loomulikult pole hotelli ees mingit taksot, kuigi me seda receptionist mitu korda küsisime. Valgest Ladast surub end välja 2-meetrine must mees küsides Barbarat. Et tema on tellitud Barbara jaoks. Pärast kiiret mõttepausi arvab hiiglane, et vahet pole - ta võib ka meid bussijaama viia. Küll Barabara leiab uue auto.
Ladaga pole ma sõitnud täpselt 8 aastat (minu esimene enda auto oli 01). Tundub, nagu istuksime vastu auto põhja, sest istme polster on ajaga üsna olematuks kulunud. Juht on aga vilunud ning kõva kolina saatel saabume bussijaama. Kõik Viazuliga reisijad istuvad oma pampudega ühes väikeses toakeses, mida jahutab meeletult suur konditsioneer. Aeg-ajalt pistab üks mees pea ukse vahelt sisse ja hüüab midagi - ilmselt sihtkohti. Reisijad - turistid - on kärsitud ja käivad pidevalt oma piletitega teenindaja kannul, et veenduda, kas ollakse ikka õiges kohas. Selline ettevaatus ei tule Kuubal sugugi kahjuks, sest enamasti toimub kõik plaani järgi. Ainult et plaanist teavad väga vähesed. Lõpuks hõikab mees ukse vahelt "Vinales!", kogub reisijad kokku ja viib nad oma sabas bussi juurde. Seal kontrollitakse veel kord piletid, märgistatakse pagas ning lõpuks lubatakse inimesed ka bussi. Konditsioneer on kuubakate lemmikleiutis, sest ka bussis töötab see täistuuridel. Topime selga kõik, mida seljakotist leiame. Bussi amordid on juba ammu aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud, mis tähendab, et õõtsutamist on kõvasti. Vaatame aknast välja limpsime Tu Kolat, mis Pez kohaliku raha eest ostis. Väga magus.

Pea 3 tunni pärast olemegi Vinaleses. Bussist maha astudes on turist ühe hetkega ümbritsetud majutusepakkujatest - üks aktiivsem kui teine. Osadel on käes lausa seinalehe moodi asjandused, millele kleebitud pildid oma majast ja turistile pakutavatest võimalustest. Kuna meil on majutus olemas, siis võtame oma kotid ja suundume Villa Cristali otsima. Vinaleses on umbes 6 tänavat, nii et õige maja leidmine pole raske. Kodus on majaperenaine Any, kes meid sisehoovis asuvasse külalistetuppa juhatab. Tegemist on tõeliselt luksusliku casaga - omaette elamine, korralik pesuruum, külmutuskapp ja isegi telekas koos DVD-mängijaga! Lisaks võimalus õues kiiktoolides chillida või katusel päikest võtta.

Paneme asjad ära ning läheme küla vahele luusima. Vinales tundub igati mõnus koht, kus iga mööduv talumees sulle sõbralikult tere hüüab. Turistidega ollakse harjunud. Kõnnime päris pikalt külast välja ning näeme nii mõndagi Kuubale iseloomulikku. Kõikjal jalutavad kanad, kitsed, sead ja koerad. Keegi üksteist ei söö. Tee peal kihutavad võidu vanad ameerika autod, vene masinatööstuse omaaegsed tippteosed ja uued Transgaviota tuuribussid. Lisaks jalg- ja mootorrattad, hobuvankrid ja nende erinevad sümbioosid.
Tagasi külas istume ühes väikeses baaris ja libistame Cristali - kohalik väga hea õlu.
Õhtusöögi ajal näeme ka majaperemees Fransiscot, kes meid ülevoolava sõbralikkusega tervitab. Temalt uurime ka võimalust sõita Cayo Jutiasele ning õnneks leidubki veel kaks inglise turisti, kellega koos minna (ja sõidukulusid jagada). Fransisco orgunnib meile auto - loomulikult mittelegaalseid teid pidi - ja käsib hommikul 9:30 valmis olla. Õhtusöök on maitsev - pollo frito oma parimas etteastes. Korraks teeme veel tiiru külas ja kobime siis magama.
-----------------------------------------------------
takso 5 CUC
õlu 6 CUC
coca-cola 1.10 CUC
rumm 1.50
jots 0.50 CUC
-----------------------
15 CUC

25. november 2008 Havanna

Hommikueiene terrassil. Omlett ainult juustuga on parem, kui omlett juustu ja singiga. Jalutame Plaza de Revolucioni poole, et sealt siis edasi minna Viazuli bussiterminali. Põikame sisse ka tee peale jäävasse Astro bussijaama (kohalikele mõeldud transpordisüsteem) ning oh üllatust - ka siin müüakse Viazuli pileteid ning selgub, et isegi buss väljub siitsamast.
Viazuli piletitega on oma süsteem - neid saab broneerida ja kohe välja osta. Välja ostma peab üks päev varem, nii meile mitu korda kinnitatakse, kuid reaalselt ei ole süsteem nii jäik. Igaljuhul on asi nende piletitega keeruline ja parem on alati igal pool piisavalt vara kohal olla ning kohalikke inglise keelt mittevaldavaid prouasid-härrasid pidavalt oma küsimustega tüüdata.

Piletitega ühel pool, vaatame üle Jose Marti memoriaali ning teeme ringi ümber Necropolis Coloni. Muljetavaldavad mõlemad, aga "turisti panna" ehk sisse minna me ei viitsi. Jalutame mööda 23ndat tänavat paladari Los Amigos. Täiesti juhuslikult nägime eelmisel õhtul CNN-i pealt n.ö. elustiili lõiku, kus just seda paladari väga soovitati. Otsustame järgi proovida, kas koht on reklaami väärt või ei. Paladaris on tõepoolest kõik kohalikud ning toit on hea. Soovitame.

Läheme tagasi hotelli, ostame poest rummi ja koolat (kohalik bränd Tu Kola), et õhtul väikesed kokteilid teha. Pärast väikest puhkepausi jalutame mööda San Rafaeli keskparki, istume pingil, joome mõned õlled ja vaatame inimesi.
--------------------------------------------------------
bussipiletid (Havanna-Vinales-Havanna, Havanna-Santiago 150 CUC
õlu + vesi + jots 4 CUC
söök 17.75 CUC
vesi 0.70 CUC
jäätised 2.20 CUC
õlu 3 CUC
rumm & cola 2 CUC
------------------------
180 CUC

24. november 2008 Havanna

Hommikul sõidame suure põnevusega 9-korrusele, kus minu teada peaks olema hommikusöök terrassil. Ongi! Fantastiline vaade 270 kraadi üle Havanna ja meri tundub siit ülevalt vaid kiviviske kaugusel.

Vaade Hotel Lincoln katuseterrassilt

Menüü on lihtne: muna ja sai. Ehk siis erinevad - kuid sama maitsega - koogikesed, muffinid, suhkrupulgad. Omletti võib valida nii singi kui juustuga. Esimese hommiku puhul võtame täispaketi. Vaade on super ja hommikueine venib pikaks. Kusjuures - kohv maitseb nagu sai ja tee maitseb nagu sai ... hm ... ilmselt on asi kuumas piimas, mida mõlemale peale valasime ja mis järelikult maitseb ... nagu sai. Kohalikud hotellikülastajad armastavad seda saiamaitselist sooja piima aseainet väga, panevad veel kaks supilusikatäit suhkrut juurde.

Pärast hommikueinet otsustame uurida transpordivõimalusi Santiago de Cubasse. Turistiinfo punkt Obispol on kõike muud kui informatiivne, lisaks ei müü nad Viazuli (kaugsõidu autobuss) piletid, nagu LP ja RG mõlemad kinnitavd. (Hiljem, kui reisi lõpus uuesti Havannas oleme, leiame märksa parema infolaua samal täneval mõnisada meetrit kaugemal. Aga pileteid ei müü nemadki.) Jalutame Habana Viejas asuvasse rongijaama ning saame teada, et rong SDC-sse väljub ainult pühapäeval ja esmaspäeval. Mis siis ikka, tuleb minna bussiga.

La Habana rongijaam. Enamik ronge tundus olevat tegevuse lõpetanud

Jalutame rongijaamast n.ö. turistipiirkonna poole tagasi ja see, mida näeme, on tõelina Havanna. Eranditult lagunevad majd, inimesed ukseavades kükitamas. Keset tänavat laisalt sittuvad räbalad koerad ja siin-seal pimedad poekesed, kust talongi alusel mune ja saia osta. Hoolimata äärmisest vaesusest on inimesed korralikult riides ja üldine meeleolu chill. Ju siis peabki nii olema.

Habana Vieja

Habana Vieja

Catedral de la Virgen María de la Concepción Inmaculada de La Habana.
Seda külastas oma Kuuba-visiidel ka paavst Johannes Paulus II

Jõuame katedraali juurde, teeme kiired mojitod ja longime mööda mereäärt kodu poole. Üritame leida kohaliku raha eest müüdavat kõnekaarti, kuid tulutult. Üritus lõpeb 5-CUCise sinise telefonikaardi ja 2CUC-ise kõnega Fransiscole Vinalesisse. (2 CUCi küsis lahke postkontori proua pärast, seda kui oli armulikult lubanud meil oma telefoni kasutada).
Teeme pika tiiru mööda Maleconi, värskendame end korraks hotellis ja veedame õhtu Vedados. Ühtegi söögikohta, mis meeldiks, sel õhtul ei leia ning teeme päeva viimased kokteilid oma hotelli fantastilisel katuseterrassil.
v ä i k e --- v i h j e
* Kui kardad kuulsat Kuuba kõhutõbe, siis joo kokteile ilma jääta. Kartus, et sind vaadatakse imelikult, kui ilma jääta joogi tellid, on asjatu. Meiegi võtsime kohalikest eeskuju, ostsime poest rummi ja koolat, ning segasime ise oma joogid.
Hea kõhutõve vastane abimees on ka Bitneri palsam, mida hommikul ja õhtul lonks sisse võtta. Kellel kõht eriti tundlik, siis tasub terve reisi jooksul võtta Lacto Seveni tablette.
------------------------------------------------------------
rahavahetus 10 CUC
telefonikõne 2 CUC
telefonikaart 5 CUC
õlu+jook 2.50 CUC
2 mojitot 6 CUC
õlu + vesi 2.15 CUC
2 cuba libret 5.50 CUC
---------------------------
34 CUC

23.november 2008 London-Havanna

Hommikusöök B&Bs on ... tagasihoidlik. Kaks kuiva saiaviilu ja mingi veider marmelaad. Selle eest viib transferbuss meid tasuta lennujaama, kus on piisavalt aega, et mööda poode chillida. Loomulikult külastame ka McDonaldsit. Lennujaamas maitseb räpmpstoit kuidagi eriti hästi, kuigi McDonalds on oma imagoga kõva tööd teinud ning vähemalt Gatwicki mäkkari menüü oli salatitest kirju. Meie ei hakanud jänestetoiduga naljatama, BicMac ja friikad ikka.

Gatwicki McDonaldsis

Üle Atlandi lendame Virgin Atlanticuga ja ka see pea 9-tunnine lend möödub kiiresti. Filmivalikus on Sex & the City, nii et mina olen rahul (olen jah imelik).
Havannas lennukist maha tulles, ei oska ausalt öeldes midagi oodata. Minul - pabistajal - tekib äkkhirm, et meie turistikaardid on kehtetud ning meid ei lastagi maale. Passikontrolli järjekord venib nagu tigu ning see annab aega kõikide meie lennul olijate näod meelde jätta. Äkki kohtume veel?
Passikontrolli naisel on muljetavaldavad kunstküüned ning nullilähedane inglise keele oskus.Pärast passikontrolli järgneb asjade läbivalgustamine, mille käigus Pez kõrvale viibatakse. Selgub, et need 2 närust banaani, mis me hingehinna eest Londonis ostsime, ei ole Kuubale teretulnud. Ohates saadame banaanid viimsele teekonnale suurde rohelisse konteinerisse.
Lennujaama avalikus osas korraldatakse turisti elu kohe ülima täpsuse ja tõhususega - rahavahetajad paremale, taksosoovijad vasakule. Pez haagib meid külge kahele inglasele, et koos taksoga linna sõita. Takso eest küsitakse 30 CUCi, aga oleme veel liiga "rohelised", et vaielda. Teekond lennujaamast linna kinnitab meie ootusi Kuuba suhtes 100%. Vanad Ladad ja Moskvitshid, 50nendate ameeriklased, sekka paar ZILi ja KAMAZi, pluss hobuvanker ja munakoort meenutav cocotakso. Meeletu tossupilv autode kohal (CO2 tootmise vähendamine pole ilmselgelt nende prioriteet, nendib Pez).
Paneme inglased Parque Centrali juures maha ning kolistame oma hotelli poole. Lincoln - asukohaga Habana Centros - sai valitud ainult hinnast lähtuvalt, mis sooduspakkumist kasutades oli odavam kui ümbruskonna casad. Receptioni proua loomulikult inglise keelt ei räägi - küll aga tönkab paar sõna vene keeles. Nugisenäoga papi tassib meie kotid ülipüüdlikult 2. korrusele ja näitab tuba, kus on 5m kõrge lagi, mahakooruva värviga seinad ja veidrast materjalist kardinad. Vannituba on aga värskelt remonditud ning sellest piisab. "Do You have a tip for the bellboy? I am the bellboy" avab nugisenägu oma kaardid. Loomulikult - jootraha! Kõige tähtsam asi Kuubal. Meil on taskus ainult suured kupüürid, lisaks pole me kindlad, palju peaks andma. Kügeleme seal natuke aega ja nugisenägu hiilib minema, saanud meilt enne kinnituse, et me teda ei unusta. Oleme sunnitud talle hiljem väljudes andma 3 CUCi, sest väiksemat meil pole. Ilmne ülemaksmine, aga see jääb Kuubal ka meie esimeseks ja viimaseks n.ö. niisama jootrahaks.
Kuna hotellitoa seif on kahtlane, pakime kogu raha ja dokumendid kaelakottidesse. Veidi ebamugav, aga mis teha.

Esimene õhtu Havannas möödub sihitult mööda linna ringi lonkides. Kuna meie hotell ei asu just kõige nooblimas piirkonnas, siis saame oma shokiturismi osa kohe kätte. Harjume kiiresti ja pimedad kangialused hirmu ei tekita, kuna kõik inimesed, kes tänavatel asjatavad või enamasti niisama oma ukse ees kükitavad, on väga sõbralikud.

Habana Vieja, c.Obispo

Teeme tiiru Habana Viejas ja "paneme turisti" ehk võtame paar kokteili Obispol asuvas väikekses baaris. Tundub, et koba peale tehtud valik ei olegi nii halb, sest kohalikke on kõvasti rohkem kui turiste. Loomulikult salsatab bänd nurgas ja inimkonna parim osa (hetkel kohalikud) igal pool, kus vaba põrandapinda. Kuna ajavahe mõjub, siis longime varsti hotelli tagasi ja vajume magama.
v ä i k e --- v i h j e
* Vahetasime lennujaamas kohe 1000 eurot, et hiljem ei peaks linnas pead vaevama ja rahavahetuskohti otsima. Mingit eriti soodsamat vahetuskurssi niikuinii ei leia. Tasub küsida erinevaid kupüüre, sest tihti antakse sulle ainult pakk 20neseid.
* Takso lennujaamast kesklinna ei tohiks maksta üle 20 CUCi. Need, kes lennujaamas sulle abivalmilt takso otsivad, suruvad peale ka kõrgema hinna. N.ö. sõltumatud taksojuhid ootavad ka lennujaama ees ja nendega saab kokku leppida. Küsimuse "Palju maksab?" ja numbrid tasuks hispaania keeles endale kiirelt selgeks teha
* Igasugused teenendajad on varmad sulle mõttetuid teenuseid osutama ja selle eest ka raha ootama. Kehtib sama reegel, mis igalpool mujal - kui oled teenindusega/abiga rahul ja inimene on meeldiv, siis anna jootraha. Niisama CUCe vasakule ja paremale loopida pole mõtet. Meie ei suuda Kuuba majandussüsteemi muuta
----------------------------------------------------------
hommikusöök Macis 6.30 GBP
sääsevedelik 7 GBP
vesi + toit 7 GBP
ajakirjad 2 GBP
----------------------------------------------------------
takso lennujaamast hotelli 15 CUC
jootraha 3 CUC
õlu 1.20 CUC
2 cuba libret + toit 10:50
----------------------------------------------------------
30 CUC

22. november 2008 Tallinn-Riia-London

Hommikul kell 7 vinname end Tallinna bussijaamas Eurolinesi bussi peale, et alustada teekonda Riia poole. Keskpäeval saabume Riiga ja kuna lennuki väljumiseni on piisavalt aega, ei hakka takso peale raha raiskama, vaid sõidame lennujaama bussiga (number 22A, väljub kohe Riia bussijaama juurest, pilet maksab mõned läti kopikad). Buss sõidab lennujaama üsna suure ringiga, nii et saame boonusena ka linnaekskursiooni.
Lennujaamas saame pikalt passida. Sööme kaasatehtud võileibu ja ostame kohalikust R-kioskist kohvi. Riia lennujaam erilist muljet ei avalda, kuid Air Balticu lennuk, millega Londonisse lendame on üsna suure reavahega, mis teeb lennu täitsa talutavaks.
Londonis on loomulikult niiske ja külm, kuid õnneks tuleb meie ööbimiskoha transferbuss käbedalt kohale. Veedame öö sealsamas Gatwickis, kohas nimega Acorn Lodge. Oleme veidi näljased ning kuna meie majas restorani pole, sõidutatakse meid teise kohta sööma. Kõrvallauas käib küll lärmakas possmeestepidu, kuid meie isu see ei vähenda. Pärast toekat kõhutäit lähme hotelli magama.
-----------------------------------------------------
ajalehed-ajakirjad, patareid, vesi jms 200 EEK
bussipiletid, joogid 5 LVL
õhtusöök, majutus 109 GBP

Ma olen ikka üsna järjekindel kirjutaja, kas pole? Aga samas - kes otsustab, kui tihti siia tähemärke sisestama peab? Mina! Kes otsustab, kas siia üldse tähemärke sisestama peab? Jälle mina! Nii et kõik on korras.
Eile käisime maal ja saun on "deroofed" - sellist sõna inglise keelest tegelikult ei ole, aga kuidas tõlkida katusmahavõetud? Praktiliselt ööpimeduses lõpetas Pez muruniitmise ja ma lootsin siiralt, et peale piparmündi ja murulaugu, mis kogemata maha sai niidetud, ta jalad ikka alles jäävad.

lumi!

Mis sellest, et mul on hetkel palavik ja lurisev nina.
Mis sellest, et töine tulevik on järjekordselt ebakindel.
Mis sellest, et ma ikka veel ei suuda leppida endaga sellisena nagu ma olen
Lund sajab!!!! Hetkel teeb see kõik heaks ...