3. detsember 2008 Baracoa

Ilm on täna kummaline. Soe, aga tuuline ja kogu aeg on selline tunne, et kohe hakkab sadama. Otsustame matkata linnast välja ida poole, kus peaks ka mingid rannad olema. Kolumbuse kuju juurest algav pikk halli liivaga rand on nagu prügimägi - ilmselgelt pole orkaani põhjustatud purustusi veel likvideerida jõutud. Turnime üle betoonikamakate ja langenud palmitüvede. Tontlikuna kerkib selle risu seest otse mere kaldal kõrge tribüüniga staadion.
Mõne aja pärast istume randa maha, et veidi hinge tõmmata. Loomulikult ilmub kuskilt põõsast vahelt kohe mitu tegelast, kes tavapärase "Where are you from" hüüdega alustades, meile midagi müüa tahavad. Üks neist ajab agaralt teisi minema ja vabandab, et küll on halb, et kõik niimoodi turiste tüütavad. Konkurentidest vabanenuna räägib mees kohalikust kaunist loodusest, näitab, et seal on mägi (mida me ka ise näeme) ja seal on jõgi (millest oleme ka juba aru saanud). Siis ütleb mees, et tema on madera-man (tõlge: mees, kes tegeleb puiduga) ja kunstnik (tõlge: mees, kes voolib-nikerdab puidust asju). Tore, ütlen mina. Seepeale pakib mees kibekähku oma seljakotist meie jalge ette pinu igasuguseid puidust vidinaid, et te ainult vaadake... Muidugi lõpeb asi sellega, et ostame temalt mingi kohaliku taino vabadusvõitleja nikerdatud pea (küll veidi kehvasti lakitud, aga no ongi ehedam). Kuna mehel pole meile raha tagasi anda, oleme sunnitud lisaks võtma ka ühe puidust uhmri, mille kasutusotstarve vajab veel selgitamist. Mees lahkub rahulolevalt ja kutsub enda juurde külla - et tal on kodus veel asju!

Liigume edasi jõesuudme poole ja jõuame tõeliselt arhailisesse kalurikülla. Teisele poole jõge viib kipakas laudadest tee, kus pooled lauad puudu, kuid üle minna kannatab küll. Küla vahel kohtame üht ametimeest, kes meie nimed ja rahvuse kirja paneb, kuna rand, kuhu tahame jõuda asub kohe militaartsooni kõrval. "Ega nad ei tulista tavaliselt", ütleb mees ja annab juhised, kuidas teed randa leida. Juhis on selge - kivihunniku juurest keerake vasakule. Nojah - mitte et siin vähe kivihunnikuid oleks. Hakkame minema ja õige pea on sama tegelane koos ühe teisega meil kõpsti kannul. Et ta tuleb näitab meile ise, kus see rand on, muidu satume äkki sõjaväe territooriumile. Ausalt öeldes oleks mina sellest kivihunnikust küll sirge seljaga mööda läinud, sest mingit teeviita a la "to the beach" keegi ju üles panema ei hakka. Rand on kivine, ka siin on orkaan oma töö teinud. Lained paiskuvad vahu ja mürinaga vastu kallast ja vaatemäng on võimas. Leiame ühe mõnusa kiviplatoo, koos loodusliku basseiniga. Siin veedame mitu tundi.
Pärastlõunal tõmbab taevas tumedaks ja hakkab sadama. Õnneks on vihm soe ja ei sega meie koduteed. Pezil on kinnisidee purustada üks kookos ja seda ta ka teeb, kuigi minule see löga, mis sealt välja tuleb küll ei maitse. Jõuame otsusele, et küllap on kookos lihtsalt läbi vettinud ... või toores.
Õhtupooliku veedame nagu ikka - tugev õhtusöök ja jalutuskäik linnas.
-------------------------------------
õlu + vesi 2.30 CUC
puidust asjad 11 CUC
sprite 1 CUC
---------------
15 CUC