Öösel bussis tõuseb mul jälle palavik, sest kui kõik teised konditsioneeri-terrori all värisevad, siis mina hoopis higistan. Suudan veidi magada ja Trinidadis bussist välja ronides seisab pilt õnneks ees.
Vanaema Nivia on helistanud Rogeliole - meie Trinidadi casaomanikule - kes lõugab bussijaama värava taga "Eva!" ja juhatab meile teed oma majja. Meil läheb natuke aega, sest pean ostma piletid Sancti Spiritusse. Haigus haiguseks - aga üritame oma reisiplaanist kinni hoida.
Rogelio casa on klass omaette. Meeletult suur koloniaalstiilis maja, mis kunagi olevat olnud alkoholipood. Kõrged laed ja suured ruumid, palkonid ja üüratu katuseterrass, kõikjal antiikmööbel ja maalid. Lisaks telekas, külmkapp, külmakirst ja muud kodumasinad. Kui Rogelio ütleb Pezile, et ta on vet.arst, siis tundub see küll uskumatu.
Saame oma käsutusse suure toa väikese palkoniga. Siseaeda avaneval palkonil on ka suhtlusplatsdarmi otstarve, sest kui Rogelio tahab midagi küsida, ei vaevu ta meie ukse taha tulema, vaid röögib oma info alt üles. Üsnagi valjuhäälselt suhtleb ta ka oma naisega, nii et helitaust on meie sealviibimisel kindlustatud.
Kuna minu seisukord ei ole kiita, siis vajun voodisse. Otsustan võtta antibiootikume, sest kõhulahtisus & palavik ei taha kuidagi järgi anda. Antibiootikumid ajavad pööraselt iiveldama, nii et isegi vee maitse on vastuvõetamatu.
Veedan päeva voodi ja WC vahel. Pez käib tiiru väljas, ostab vett ja saia ning endale süüa. Rogelio köögist saame ka riisi, kuid süüa seda ma ei suuda. Võtan antibiootikume tühja kõhu peale ja parem mul sellest ei hakka.
---------------------------------------
vesi 1.40
No comments:
Post a Comment
What do you think?