Pank, panga, panka ...

Muidugi vaatasin.
Ja mitte kuidagi tagantjärgi, vaid lausa otse. Istusin teleka ette ja valmistusin elamuseks.
Sest tunnistan ausalt, see ettekiitmine ja haip oli mulle mõjunud küll.
Pealegi Sergo Vares, Tambet Tuisk, Võigemastid - kõik suurepärased näitlejad, eriti ekraanil.

"Me kasvame liiga kiiresti," oli lause, mis Evelin Võigemasti esituses esimesest osast vist küll kõigile meelde jäi. Me napilt hakkasime juba kihla vedama, mitu korda ta seda veel öelda jõuab. Kas oligi tegemist omamoodi "plantinguga" ja see lause saab edasistes osades mingi maagilise ja kõikemäärava tähenduse? Ma väga loodan, sest muidu oleks see korrutamine ju lihtsalt ... tobe.

Kui suht alguses kohe poolpoeetilise kaadritaguse tekstiga sisse sõideti, siis arvasin, et äkki polnud piisavalt materjali, et lugu ainult kaadrisiseselt käima tõmmata. Ja eks see ongi keeruline, aga siiski mõjusid need arhiivikaadrid mulle puhtalt ballastina. Natuke meenutas ühte mu lemmiksarja (Narcos, eriti 1. hooaeg), kus ka suht julgelt dok.materjali kasutati, aga seal oli see balanss rohkem paigas. Muidugi on alati eestikeelset materjali raskem objektiivselt hinnata. Keelebarjääri tõttu tunduvad  välismaa seriaalides mingid üleminekud alati pehmemad kui eestikates.
Oijah, need üleminekud. Või täpsemalt, mitte üleminekutes pole minu ohkamise põhjus, vaid selles, millele üle mindi. No kui huvitav on vaadata kahte inimest üldplaanis teed joomas, eriti kui kumbagi tegelast veel ei tunne? Joogu oma teed kaadriväliselt.
Ja need pikad - ilmselt põhjamaade stiili tabada üritavad - pausid. Kui tegelasega pole veel sidet tekkinud, siis läheb sellel kohal mõte kohe uitama. Mida jokutame, rääkige asjast või müüge mõned aktsiad selle aja jooksul.

Sergo Vares tegi väga hea rolli. Tambet Tuisk ka. Priit Võigemastile oli antud mingi eriti tobe  (aga selleeest pikk!) monoloog, mida isegi Anthony Hopkins poleks suures plaanis välja kandnud. Jne.
Kõige parem screen-presence on Tiina Tauraitel. Tema puhul mõtlen alati, et ingliskeelses keskkonnas kasvades ja heade juhuste kokkulangemisel, oleks saanud temast suurepärane seriaalinäitleja UK või USA teleproductionites.

Ei, häid kohti oli ikka ka. Muigama ajavaid kohti.
Võib-olla oligi tegijate taotlus selline eklektiline tervikut etendav pusa. Ikkagi 90nendad.
Kõik oleks okei, kui ma oleks saanud sellest kõigest mingigi sisulise või visuaalse elamuse. Või sooviks teada, mis edasi saab. Kahjuks ei ühte ega teist.

Üldse ei taha nii kriitiline olla. Aga ma tõesti ei saa öelda, et "Oh, kui lahe" kui ei olnud.
Wikmani poisid, Tuulepealne maa ja Alpimaja on endiselt parimad seriaalid, mis eestikeelsest telekast tulnud.