Rabarock vs eetikanõunik

Oi, ma läksin leili praegu!
Lugesin just ülevaadet/protokolli meie juhtide iganädalasest infokoosolekust ja torkas silma eetikanõunik Tarmu Tammerki lause "Kindlasti on uudistevalikuga suvel raskusi, nii asjalike teemade nappuse kui ka puhkuste tõttu. Aga raadiouudised on mu meelest suutnud ikka joont hoida. Pole sattunud peale sellisele “üllatusele”, nagu pühapäeval (19. juunil) AK-s, kus põhisaade algas peale reportaažliku looga Rabarockist jms." 
No tule taevas appi!
Okei, antud loo ülesehituse ja rõhuasetuste kohta võib tõesti nii ajakirjaniku kui ka tavalise uudistehuvilisena veidi kriitikat teha, aga pidada Rabarocki kajastamist AK uudistes"üllatuseks" ja "mitte joone hoidmiseks" on ikka tõsine silmaklaplus. Just sellise suhtumise pärast ongi meil ainult üks mingitki mastaapi välja andev rockifestival. Jah, seesama Rabarock. Sest mingid tegelased, kellele on antud ametikoht arvamiseks ja tihtipeale kahjuks ka otsustamiseks, väidavad isiklikust maitseeelistusest lähtuvalt, et "See pole ikka väärt uudistes esiloona kajastamist". Miks? Kas rockmuusika ei ole piisavalt Kultuur? Kas John Lydon on mõttetu ussikene, kelle nime ei peaks uudistesaates mingil juhul välja ütlema? Muidugi, mingi orava suvalisel teemal suures plaanis pobisemine toob kindlasti märksa rohkem vaatajaid teleka ette ning annab Rahvusringhäälingule "tõsiseltvõetava" imago.
Laske mind nüüd lahti, aga ma lihtsalt ei suutnud vait olla.

Taome mõõgad atradeks

Sattusin Facebookis sellise event'i peale. Lühidalt kokkuvõetuna on tegemist üleskutsega rääkida venelastega eesti keeles. Nojah. Laske käia. Palun rääkige. Võib rääkida ka soome ja prantsuse keeles. Minu meelest kasvõi mandariini või islandi.
Et miks ma olen nii irooniline?
Esiteks, ma olengi irooniline. Enamuse ajast üritan seda varjata, sest nagu olen ennegi maininud, sobib konstantne küünilisus ja paduiroonia pigem kakskümmend + vanusega, kuid kümnend või isegi poolteist vanemana võib pidev irooniavari hoopis kibestumisena paista. Mis ta sageli muidugi ka on.
Teiseks ajas sellel leheküljel kirjapandud üleskutse vorm ja toon mul lihtsalt kopsu üle maksa. Kas tõesti on 2011ndal aastal Eestis veel inimesi, kes arvavad, et kui mitte-eestlased kõik püüdlikult eesti keeles vadistaksid, siis kaoks muud probleemid kui nõiaväel? Et näiteks Ida-Virumaa töötute protsent kahaneks kui kevadine sulalumi, kui Narva tänavatel rohkem eesti keelt kuulda oleks?
Muidugi on keel tähtis ja ma olen igati selle poolt, et mistahes riigis elades, tuleb selle keel võimalikult kiiresti omandada. Ma olen nõus ka selle väitega, et tihtipeale pursime me tõepoolest vene keelt, selle asemel, et lasta kaasvestlejal eesti keelt purssida. Aga - ma ei tea kedagi, kes oleks just eelpoolmainitud põhjusel jätnud keele omandamata.

Sellised diletantlikud, kirjavigadega (keeleteemaline algatus võiks ju olla korrektselt kirja pandud?) ja ülbed üleskutsed ei saavuta iialgi rahvaste sõprust ja ülimat integratsiooni. Pigem vastupidi. Ka antud FB lehel on juba lademes solvavaid kommentaare ja virtuaalset rusikatega vehkimist. Vastik.

Ei ole vahet, mis keeles me suhtleme. Oluline, et suhtleme. Ja et tahame suhelda. Küll see keel ka lõpuks sõlmest lahti saab.

35

Age is just a number, right? At least that is how I feel. Even today.
I think the most important is not to regret anything. If possible, learn something and move on. Life doesn't stop while you spend time obsessing what could or could not have happened. Looking back I would not change anything ... and that feels good!
Happy birthday!
------------------------------------------
Suurepärane sünnipäev. Tõmbasime Peziga kahepeale ühe sefiiritordi sisse. Oeh ...

Sobivalt jaanipäevane

Ma olen nüüd need mõned päevad seedinud seda Kerttu Rakke keissi. Lugenud tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja üritanud aru saada. Et kas ta on loll või mängib lolli. Aga see polegi lõpuks oluline.
Ma olen must-valgelt veendunud, et purjuspäi rooliminek on üks idiootsemaid asju üleüldse. Ja kui nüüd keegi võtab vaevaks õiendada, et kindlasti pole ma ise ka sellest patust täiesti puhas (sest väidetavalt keegi ei ole) ning olen elu ja juhtimisõiguse jooksul veinisõõm või siidrilonks hinge all rooli läinud (sest väidetavalt kõik on), siis võin öelda, et mitte kunagi. Null. Kuigi ma kujutan ette olukordi, kus selline asi võiks juhtuda ning oleks ka täiesti vältimatu. Õnneks ei ole mul sedasorti situatsioone (a la keset eikusagit raskelt haigestunud laps, kellega tuleb kähku arsti juurde jõuda) ette tulnud. Ja loodan väga, et ei tulegi.
Konkreetse juhtumi puhul hämmastab mind kõige rohkem täiskasvanud - arukana tunduva - naisterahva ebaadekvaatsus oma alkoholitarbimise hindamisel. See selgitus "Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen. Vahet pole, palju sinusse "mahub", kui sa ei mäleta, et sa oled joonud üks, kaks või viis džinntoonikut, siis pole sa kindlasti enam selles staadiumis, et üldse autoni kõndidagi. Nii et väga hale vabandus. Ja isegi kui sa ei tunne ennast purjus olevana, siis teadmine, et oled ju viimaste päevade jooksul "vaikselt tinutanud", peaks väikesegi häirekella käima lööma. Et äkki on kuskil midagi öeldud selle kohta, et kui jood, ära sõida. Tunned sa siis ennast purjakil või mitte.
Ma väga loodan, et antud loo kangelanna teeb sellest omad järeldused. Ja veel rohkem loodan, et see lugu on hoiatuseks paljudele teistele. Sest no kurat võtaks, nii idioot ei saa ju olla! Mina tahan eluga liiklusest koju jõuda, mitte muretseda, et mingid debiilikud (kes ei saa aru, et nad päevade kaupa tinutades tõesti ka purju jäävad) on otsustanud mööda linna ringi rallida.
Turvalist jaanipäeva! 

Heights

I had to climb to the top of a church tower today. Well, at least that's how it seemed to me. In reality it was just half a tower, but who is measuring when your legs are shaking and head is spinning. I am not a fan of heights, especially when the stairs that lead to the tower where probably built .... a long time ago. The lady who showed me the beginning of the stairs said that it might be dirty and dusty along the way. That was the least of my problems considering the amount of time I spent trying to figure out wether it is a wise move to step on something that looks older than the universe. But I can be proud of myself because I did climb these stairs and I did look out of the window at the top. As it came out it was totally unnecessary because the window was too narrow to get a good look at the square (I was looking for a camera spot. If you are wondering why I was there in the first place). And as I also realized (after climbing to the tower, of course) there were probably at least five cameramen who could have saved me from that experience and told me that it was not the spot I needed. And if I think of it now - I could have figured it out myself just looking at the windows from the ground ...

photo by Ilya Flickr/Wikimedia Commons

Lihtsalt mingid asjad Vol.2

Sai ju lubatud, et täiendan ....
Alati, kui satun ebameeldivate teenindajate küüsi, mõtlen, et mille pagana pärast nad ennast ja eelkõige teisi piinavad. Ilmselt on vastuseks raha, mis muud. Eestis on keskpärane teenindus kahjuks ikka veel pigem reegel kui erand ning nii mõnigi koht, mida muidu söögi-, joogi- või kaubavaliku pärast külastaks, saab just teenindajate pärast keelumärgi külge. Kui ettekandja viskab sulle menüü lauale sellise näoga nagu hakkaks ta kohe surema või oskab iga küsimuse peale ainult turtsuda ja nähvata, siis meenub mulle hea sõbra Heinari (kes on ise üks maailma parimaid teenindajaid üleüldse) lause - "Kui tahad lõuga sõita, hakka poksijaks". Couldn't agree more.
Teinekord võivad teenindajad isegi püüdlikud ja viisakad olla, aga üllatus-üllatus, omanik ise suudab kogu meeleolu ära rikkuda. Olen mitu korda Viru Keskuse raamatupoes käies sattunud neljandal korrusel mõned kuud tagasi avatud kohvikusse More. Seal on Tallinna ühed parimad küpsetised (rabarberi tosca viib keele alla), aga need vähesed korrad, mil seal kohvitanud olen, pole kahjuks positiivset muljet jätnud. Kaks korda olen olnud tunnistajaks kohviku omaniku (keda kõik vähegi ajakirjade retseptinurki, kokaraamatuid jms. lugevad külastajad kindlasti teavad) valjuhäälsetele telefonikõnedele leti taga, kus ta vinguva tooniga millegi üle kaebleb. Halloo! Mine räägi kasvõi köögis, kui muud kohta pole. Mina ei taha oma cappucinot limpsides tahtmatult sinu probleemidele kaasakuulaja olla. Lisaks ei teeks paha mõnikord pisutki naeratada, muidu jääb tõesti mulje, et see kohvik on antud prouale üks rist ja viletsus kaelas.
Õnneks on meil tekkinud ka piisavalt kohti, kus alati naeratatakse, juba uksel hea tuju luuakse ning külastaja rahakoti paksust mõõtmata talle hea äraolemine korraldatakse. Läbi aegade on minu jaoks selliseks kohaks olnud Olümpia hotelli kohvik Boulevard, kus töötavad särasilmsed, viisakad ja igati professionaalsed teenindajad.
Olen ka ise teenindajana töötanud, mistõttu olen veendunud, et see amet vajab kindlaid isikuomadusi ning kaugeltki mitte kõik, kes raha lugeda ja kandikut hoida oskavad, seda elukutset valima ei peaks. Öeldakse ju, et kõige suuremat jootraha teenivad need, kes jootraha peale üldse ei mõtle.

Segasin just praegu ühe tõeliselt mõnusa suvejoogi. Võrdsetes osades roosat veini, mullivett ja alkoholivaba siidrit (nt. seda). Serveerida jääga, soovi korral apelsini- või sidrunilõigu, miks mitte ka külmutatud marjadega.

Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN

Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!

Juba homme!

Ma tean, ma tean - mul on imelik muusikamaitse ja filmimaitse ja-mis-kõik veel .... Ma suudan suurepäraselt ühendada armastuse mõne tobeda romantilise komöödia ja sünge dokfilmi vastu. Võin kuulata järjest nii Beyonce'i kui Sepulturat ja üks mu lemmiktoite on makaronid kohupiimaga (Kes pole proovinud, siis andke teada, ma tutvustan teile Ukraina kokakunsti mõningaid aspekte).
Seega - homme lähen ma Rabarockile ja kavatsen Pendulumi ajal totaalselt hulluda. Aga täna ... lähen ma diskole. Vot!
Aga Rabarockile soovitan tulle kõigil, sest sealt leiab head muusikat (tõestatud 2006, 2007, 2008, 2009), head meeleolu (kontrollitud 2006, 2007, 2008, 2009) ja NB! hea mehe igaveseks (tõestatud ja kontrollitud)

Üks tähelepanek, üks foto

Olen viimasel ajal veetnud märkimisväärse protsendi oma n.ö. netiajast erinevates fotofoorumites. Nii eesti omades (Fotofoorum, Fotokala, Eestifoto), kui sattunud otsingute kaudu ka ingliskeelsetesse (Photographyreview, PhotoForum, dpreview ) Olen lugenud, mida ütlevad Ken Rockwell või Thom Hogan, kuna olen otsustanud siiski Nikonile truuks jääda ning nende leheküljed on minusugusele algajale piisavalt informatiivsed.
Mind hämmastab, kui sõjakad ja õelad on ligi kolmandik vastustest eesti foorumites. Loomulikult ajab nende foormite püsiliikmeid närvi, kui ilmub järjekordne "Millise kaamera ma peaksin ostma, millega saab filmida kaaaa?" tüüpi küsimus, kuid samas ongi nendes foorumites ju alajaotused, mis selliseid küsimusi eeldavad, mis just sellisteks küsimusteks mõeldud on. Vastasel juhul võiks need foorumid olla "members only" blokeeritud leheküljed, mitte avalikud vestlusringid. Selge see, et palju teemasid oleks olemata, kui viitsitaks rohkem otsingut kasutada ning kaks ja kaks ise kokku panna, kuid õelutsemist ja üleolevat suhtumist pole üldjuhul ükski siiralt oma küsimuse esitanu ära teeninud. Õnneks on ka neid, kes viitsivad normaalselt vastata või vähemalt paar linki juba olemasolevatele teemadele lisada.
Tunnistan, et ma pole siiamaani julgenud eesti foorumites ühtegi mind huvitavat teemat püstitada ega küsimust küsida. Just nendesamade bitchivate asjatundjate pärast, kes mõnuga algaja igat keelevääratustki järavad. Praegu pean tõdema, et see hirm on mulle isegi kasuks tulnud, sest olen omal käel ennast juba paljust läbi närinud ning nii mõnedki küsimused on saanud pikad ja põhjalikud vastused ülalnimetatud ingliskeelsetest foorumitest.
Igal juhul mõjub väga kummastavalt, et inimesed, kes suudavad teinekord väga hingeminevaid pilte teha, ei oma tegelikkuses piisavalt hingesuurust, et inimlikult ja empaatiavõimeliselt käituda. Kõik on ju kuskilt alustanud ning seda ei tasuks "profina" ära unustada.

Vastukaaluks sellele negatiivsele emotsioonile, sain eelmisel nädalal ka ühe väga positiivse. Läbi twitteri jõudsin ühe fotoseeriani, mis mind kummaliselt puudutas. Eriti üks foto, mis varsti mind koduseinal inspireerima hakkab. Pärast filme Cidade de Deus ja Última Parada 174 olen Rio favelasid hoopis teise pilguga vaatama hakanud ning kuigi ma pole seal ise kunagi käinud, mõjuvad mõned fotod või videod lausa lummavalt. Need, keda huvitab - vaadake siia!

Veel veidi Superstaarist

Mulle meeldis, et ...

... Liis võitis

... Mihkel Raud oli endiselt kohtunike superstaar, kes sai aru enda rollist selle saate oluliselt vaadatavamaks muutmisel

... Maarja nägi alati nii pagana hea välja

... laulude valik oli nii seinast seina ja osalejad suutsid mõnikord tõeliselt üllatada

Mulle ei meeldinud, et ...

... imeilusad saatejuhid olid toimetaja poolt totaalselt hooletusse jäetud ning pidid end lolliks tegema küsimustega stiilis "Mis tunne on?"

... pärast võitja väljakuulutamist visati talle kiiresti lillekimp kätte ja saatejuhtide õõnsad stampõnnitlused kaotasid viimsegi pidulikkuse

P.S Esimest korda Eesti superstaarisaate ajaloos hääletasin ma pärast seda

P.P.S Teist korda Eesti superstaarisaate ajaloos ma lausa pidin hääletama pärast seda

Paljas Carola ja muhe šokolaadipoiss

"Kroonika - suurem kui elu!" Kas polnud tollel väljaandel kunagi selline slogan, inspireeritud (või, noh, pigem otse tõlgitud) väljendist "larger than life"? Piisavalt tobe, eriti Eesti mastaapi ja meie kodukootud ennast-staariks-pidajate piiratud hulka arvestades. Kuna alternatiivi pole, siis käib seegi. Ja rannas-reisil-rahapuuduses (kui ei raatsi välismaiseid tabloide osta) veel eriti hästi. Mulle teevad alati nalja need inimesed, kes väidavad uhke näoga, et nad kunagi Kroonikat ei loe. Kas see peaks nende kohta midagi näitama? Kas see statement peaks nad hoobilt kuidagi intelligentsemaks ja vaimsemaks muutma? BS, ütlen ma. Puhas BS. Kui ma praegu vaatan oma lugemislauda, siis on seal - suvalises järjekorras - Vogue, Elle Decoration, Empire, Kroonika, Armastuse ajalugu (Nicole Krauss) ja The Black Album (Hanif Kureishi).
Tuleks ennast vist kohe maha lasta?
See selleks.

Eilse Kroonika kaanelugu on our-girl-in-LA Carola Madis feat. Printz Board. Tore lugemine. Kindlasti väga inspireeriv (ja ma ei ütle seda sugugi sada protsenti iroonilisena, ehk ainult 15) paljudele eesti neidudele, kellel kindel eesmärk kodumaa tolm Kalifornia liiva vastu vahetada. Mulle Carola pealehakkamine meeldib ning see, kuidas ja kuipalju eesti meedia temast totakaid uudiseid treib, ei lähe mulle korda. Inimene elab oma elu nii nagu talle sobib ja kui ta on keskmisest nina-oma-kartulivaos eestlasest edevam, et seda ka teistele eksponeerida, siis lasku käia.
Ainus, mis mind selle loo juures imestama paneb, on toosama kaanepilt. Kroonika muidugi võidab klikke ja niisama riiuli juures lehitsejaid ning selge see, et kui on võimalus paljas naine kaanele panna, siis tuleb seda kasutada. Puhas turundus. Aga minu meelest on see pilt kind of creepy. Carola on kena tšikk, aga ei midagi erilist. Ei midagi sellist, mida üle ühe silmapilgu vaadata viitsiks. Mina pole kindlasti sihtgrupp ka - minu poolest oleks võinud pigem hr. Printz paljas olla, kui juba riiete mahaviskamiseks läks. Muidugi võib küsida, et miks mitte? Võib-olla on sellised "suhtepildid" praegu lihtsalt moes. Mäletan, et Nõia-Intsu Inga kooris ka üsna suhte alguses Kroonikas rõivad seljast, aga see kahjuks ei takistanud tal paar kuud hiljem Itaaliasse putkamast ja Intsu maha jätmast...
Õnneks ma tean, kellele see pilt väga meeldib. Reedehommikuse R2 hommikuprogrammi "Silmad lahti" Igor ja Oleg on kindlasti rõõmsad, et raadiokuulajad saavad nende LA Girli nüüd lisaks kuulamisele ka vaadata.
P.S. Guugeldasin Carolat ja avastasin, et temast on ennegi täpselt samasuguseid pilte avaldatud,  kusjuures ka samas poosis, aga ilma maskuliinsete elementideta (mehe karvased käed). Nii et ehk on see lihtsalt tema eripära? Keda huvitab, guugeldagu ise. Ma ei viitsi neid pilte siia riputama hakata.

Fast Five

Käisime Kertuga eelmisel nädalal üle mitme aja taas koos kinos. Ja muidugi ei hakanud me aega raiskama mingi pagana väärtfilmi peale. Kui Vin Diesel on kinolinal, siis võivad kõik maailma väärtfilmid minu poolest olemata olla. See on muidugi kerge liialdus, aga mitte totaalne vale. Vin Diesel, Tyrese Gibson ja kihutavad autod on selline kombinatsioon, mis minu puhul kahjuks/õnneks sajaprotsendiliselt töötab. Nii et kui te imestate, et "kes kurat neid Fast & Furious filme vaatab", siis nüüd te teate vastust.
Filmist ka.
Stsenaarium oli suhteliselt üks ühele maha viksitud "Ocean 11" ja "Itaalia röövi" pealt, aga kuna need on head filmid, siis anname andeks. Kihutamist, kõmmutamist ja pasunasse andmist oli piisavalt ning kuigi Müüdimurdjad saaksid enamiku stseenide kallal kõvasti keelt teritada, siis oluliselt haigutama ei ajanud ükski koht. Viimane tagaajamine oli ehk liiga pikk, aga no las poisid lõbutsevad.
Üllatavalt ei kuulunudki selle filmi kõige suuremad musklid Vin Dieseli külge. Tõeiselt laheda rolli tegi Dwayne Johnson, aga tema käed kohutasid nõrgemad mehed ka ilma AK 47-ta ära.

photo by AllMoviePhoto

photo by AllMoviePhoto

New horizons

I decided to pick up photography again. I found some photos from my old computer and I have to say they were not that bad. And watching them reminded me of all the good emotions I used to go through while being out with my camera. My old proper camera (Canon) is broken and unfortunately it would cost ridiculously too much to repair it so I have to get a new one. All I have right now is a Nikon Coolpix which can produce surprisingly good pictures, but of course it is not enough for more serious work.
As I have birthday coming up soon I will try to get my loved ones to participate in my purchase, how clever is that? I will probably stick with Nikon and take advantage of their free photography course.
It surprises me how few (reliable) photography courses there are in Tallinn. And of course the ones that classify have the most ridiculous schedules, but I try to find smth. that I can attend. Meanwhile there are some online courses and free materials in the net.
Am I crazy or am I crazy? We'll see.

The Social Network

Believe it or not, but I just got around to watching The Social Network on DVD. Although I have heard the soundtrack (thanks to my undying love for Trent Reznor) and read a handful of reviews. I did not have any expectations to be honest. Just thought I might like the movie because of the music and maybe because of Jesse Eisenberg and Justin Timberlake. Eisenberg was brilliant, really spot on in his mumblings and reactions, best casting I have seen in a while. Timberlake on the other hand was pretty predictable - he just needed to show up and act like the character in many of his music videos.
The movie was interesting to watch, but at some point it just ended very abruptly. I understand there was not much material to pull from RL without getting filmmakers' own asses sued, but still ... I wish there would have been some kind of a different "closure" instead of plain titles.
All and all I truly recommend the film to facebook-junkies out there although all the events and characters are not 100 per cent accurate, so I would not base my final judgements on that. E.g. Sean Parker (played by Justin Timberlake) was not the founder of Napster as stated in the film, but one of the early employees of the firm.
P.S. Check this out, it's quite clever