Practicalities

Korralike kodanikena võtsime ikka igasugust meditsiinikraami kaasa - ja ega Kuubal peale palavikualandaja (mis on seal tõeliselt tõhus) tõesti midagi saada pole. Kõik, mis üle jääb, on alati võimalik ära kinkida ja kohalikel on sellest suur rõõm.
Panen siia kirja kõik, mis meil kaasa oli. Tumedas kirjas on tähistatud asjad, mida reaalselt vaja läks.
--------------------------------------------------------------------------------
Ibumetini tabletid (400mg/200mg)
Lacto Seveni tabletid
Bitneri palsam
Silmatilgad Ocutears
Loratini tabletid
Ingveritabletid
Sleeping Aid tabletid
Loperamidi tabletid
Metronidazoli tabletid (500mg) - ära parem kasuta!
Söetabletid
Tiigribalsam
Teepuuõli (ideaalne putukahammustustele määrimiseks
Astelpajuõli
Antibakteriaalne desinfitseerimisvahend
Antiseptiline kätegeel
Steriilsed sidemed (3 rulli)
Plaastrid (suured ja väikesed)
Külmageel
Himalaya valuvastane soojendav geel
Lioton 1000 geel
C-vitamiini tabletid
Kummelitee
Päikesekaitsekreem Dr.Hauschka SPF20
Ultrasun nahka taastav kreem
DEETi sisaldav putukatõrjespray
Kõrvatropid
--------------------------------------------------------------------
Kaasas oleks võinud olla vedelikukaotuse puhul kasutatavad lahused. Õnneks saime neid ühe casaomaniku käest.

Siin ka andmed meie Kuuba "kodude" kohta.

VINALES

Villa Cristal (Fransisco & Any)

Rafael Trejo 99

Phone - From outside Cuba: +53-52701284

From Havana: 052701284

From outside Havana but in Cuba: 0152701284

--- saab bookida läbi cuba-junky ---

SANTIAGO DE CUBA

Casa Nivia (Beatriz & David)

General Portuondo (Trinidad) Street at 510 between Hartman (San Félix) and General Banderas (San Bartolomé).

Phone: +53-52622893

casanivia@gmail.com

--- saab bookida läbi hostelworldi ---

BARACOA

Casa Adrian (Adrian Llegra)

Rodney Coutin 100

Phone: + 53-52718526 (cell); +53-52332916 (home)

adrian-legra@excite.com

--- saab bookida läbi hostelworldi ---

TRINIDAD

Casa Rogelio (Rogelio Inhauspi Bastida)

Calle Simon Bolivar # 312, entre A. Maceo y C. Echenagusia

Phone: +5341994107

--- saab bookida läbi cuba-junky ---

19. detsember 2008 Riia-Tallinn

Kella 6 ajal jõuame Tallinna Reisisadama juurde. Ronime maha ja tellime takso. Kiire peatus kodu-Statoilis ja paari minuti pärast avamegi oma koduukse.
Kui hea on jälle kodus olla!

18. detsember 2008 London-Brüssel-Riia

Londonis maandume kell 6:45, olemine on üsna zombie. Lähme siiski linna, et Tinsega kokku saada ja midagi normaalselt süüa. Tinset on tore näha nagu alati, jagame Kuuba muljeid ja tuleb välja, et selle aastaga on ikka palju muutunud.
Mõne aja pärast kolistame rongiga Gatwicki tagasi, teeme check-ini ära ja veedame mõned tunnid süües ja poode kammides.
Brüsselis läheb meil lendu vahetades üsna kiireks, kuid jõuame siiski kenasti kohale.
Riias võtame lennujaama eest takso ja sõidame bussijaama. Külm on ja bussi peame umbes pool tundi ootama. Kui buss lõpuks tuleb, lasevad bussijuhid meil veel tükk aega õues tammuda, enne kui sooja lubavad ja piletid müüvad.
Lõpuks ometi oleme teel kodu poole!
--------------------------------------------
rong (Gatwick-London Bridge) 36 GBP
lõunasöök 14.15 GBP
pagas 13 GBP
käevõru 6 GBP
kohvik 10 GBP
ajakirjad, vesi 4.50 GBP
flapjacks 2 GBP
kingitused 7 GBP
kohvik 3 GBP
--------------------------------
takso 13 LVL
bussipiletid (Riia-Tallinn) 24 LVL

17. detsember 2008 Havanna-London

Pärast hommikusööki suundume Maleconi äärde päikest võtma. Vaatame mööduvaid - veel valgenahalisi - turiste ja leiame, et kõigest hoolimata on olnud väga tore reis. Hotelli tagasi minnes, märkame tänaval kilekotti, kust paistavad välja kanajalad ... Hotellis tassime oma asjad alla receptionisse lootuses need veel paariks tunniks sinna jätta, sest lennujaama on vara minna. Juba tuttav nugisenägu krahmab varmalt meie kotid ja sosistab, et asjade hoidmise eest, tuleb maksta 1 CUC per kott. Nugisenägu on ebameeldiv tüüp ja seetõttu otsustame ta sellest rahast ilma jätta ja kohe lennujaama minna. Pez võlub kuskilt välja täiesti korraliku takso ja sõidamegi viimast korda läbi Havanna.

Lennujaamas on okei puhvet, kus sööme singi-juustusaia ja joome kohvi. Suveniiripoest saan ka mina endale Che pildiga särgi (laste oma, sest tundub, et naistele neil särke ei tehat), lisaks ostame veel mõned ilusad postkaardid.
Maksame maalt lahkumise maksu (25 CUCi per nägu), vahetame allesjäänud raha eurodeks tagasi ja läheme oma väravasse.
Lennureis on väsitavam kui tulles, ilmselt ajahüppe tõttu. Peaks magama aga und ei tule.
-------------------------------------------------------
vesi 0.40 CUC
õlu + jogurt 6 CUC
takso 20 CUC
tax lennujaamas 50 CUC
puhvet 6.80 CUC
särk 10 CUC
postkaardid 2 CUC
õlu, võileib 5 CUC
vesi 1.50 CUC
õun 0.60 CUC
-------------------
103 CUC

16. detsember 2008 Havanna

Täna läheme kõigepealt sigaritehasesse ekskursioonile. Teel möödume Havana Chinatownist, kus peale suure värava puuduvad igasugused Hiinale viitavad elemendid k.a. hiinlased. Küll aga märkame sellest paar kvartalit eemal gruppi pensionäre, kes ehthiinalikult keset linnaväljakut tai-chi liigutusi teevad. Sigaritehasesse kohale jõudes võtab meid vastu entusiastlik giid, kes teatab, et järgmine tuur algab 10 minuti pärast. Väga tore. "Kas teil piletid on?" küsib ta seejärel. Loomulikult ei ole meil pileteid, me ju alles tulime ja soovime neid pileteid osta. "Aga see on tehas. Tehas ei müü pileteid" ütleb giid. Oot, misasja?!? Kannatlikult seletab kutt, et pileteid müüvad kõik suuremad hotellid ja osutab hotell "Saratogale", mis paistab üle ristmiku. Midagi pole parata, suundume hotelli pileteid ostma. Küsimuse peale, kas selline süsteem pole natuke jabur, giid ainult naerab ja ütleb, et see on Kuuba!
Ekskursioon on igatahes vinge, sest tegemist on reaalselt töötava tehasega, mitte mingi muuseumiga. Kõige lahedam on sigarite rullimise saal, kus istub mitusada inimest väikeste lauakeste taga ja muudkui rullib. Ruumi eesotsas on väike poodium, kus laua taga istuv mees loeb mikrofoni päevauudiseid. Õhtupoolikuti loetakse ilukirjandust.
Tüüpide näpud käivad ikka väga nobedalt ja sigarid on nagu ponksid.
Pärast ekskursiooni ostame alt poest paar sigarit ka kaasa.

Venemaa saatkond Miramaris

Päeva teise poole veedame Miramaris, et näha ka Havanna uhkemat poolt. 5 Avenüü diplomaatide majad on ilusad tõesti. Ühe erandiga, milleks on Vene saatkonna veetorni meenutav monstermaja. Mõne aja pärast pöörame mere poole, külastame uhke Panorama hotelli kingitustepoodi, kus on märksa parem valik kui Habana Viejas. Üritame minna mere äärde, kuid see pole võimalik. Vaid mõnisada meetrit uhketest majadest mere poole, on samasugune risu nagu Habana Centros. Katkine betoon ja traatvõrgud, roostes plangud ja lagunevad majad. RG kaart näitab, et kuskil siin peaks olema üks kalarestoran ja mingi ime läbi me selleni ka jõuame. Restoran on head arvustust väärt, sööme mõnuga.
Söönute ja puhanutena jalutame mööda 5 Avenüüd tagasi, pildistame mõningaid uhkemaid maju ja lehvitame end seejärel takso peale, et hotelli sõita.

Miramar

Õhtul jalutame veel linnas ning joome Parque Centrali äärses kohvikus erakordselt halba cappucinot.
Pakime asjad.
-----------------------------------------------
sigaritehas 20 CUC
sigarid 21 CUC
jogurt, mahl 5 CUC
joogid 15 CUC
suits, kommid 14 CUC
vesi 1 CUC
takso 6 CUC
hotelli pood 29 CUC
kohvik 3.50 CUC
restoran 22 CUC
takso 4 CUC
mahl, jogurt 4 CUC
rummid 3.50 CUC
kohvik 7 CUC
õlu, kommid 5 CUC
------------------
160 CUC

15. detsember 2008 Havanna

Täna hommikul on rahvast rohkem ja buffet avatud. Uuendusena pakutakse omletti rohelise paprikaga, millest saab Pezi lemmik. Minu söögiisu ei ole just märkimisväärne, aga ühe omletikese suudan sisse suruda. Õnneks pakutakse ka arbuusi - mugin seda.
Pärast sööki suundume kohe Parque Centrali, et sealt turistibusii peale hüpata ja randa sõita. Teel sinna möödume ühest baarist, kus varajasest kellaajast hoolimata mürtsub muusika ja esimesed joogid on raudselt juba tehtud. Samast baarist hüppab välja üks lõbus noormees, kes tutvustab meile seda kohta kui "Kuuba baari, kus on Kuuba inimesed" ja kutsub meidki hommikust mojitot jooma. Keeldume viisakalt ja liigume edasi.
Turistibussiga randa sõites, räägib bussigiid-piletimüüja ka paari sõnaga ja veidras inglise keeles kohtadest, millest möödume. Kõige huvitavam on Tarara linnake, kuhu on ehitatud suur kimp maju, milles elavad ... hiinlased. Just hiinlased. Nad õpivad seal hispaania keelt, et saada Kuubal reisisaatjateks. Huvi hiinlastega koostöö vastu on Kuubal suur ja hiina turistidest loodetakse suurt tuluallikat. Sõprussuhteid Hiinaga on märgata ka mujal, näiteks on meie tänava toidupoodi ilmunud hiina kirjadega Koka Kola.
Rand on täitsa tore. Algusosa on küll veidi risune ja ülerahvastatud, kuid mõnisada meetrit edasi jalutades leiame puhta ja puutumatu rannariba. Päevitame, korjame ilusaid kivikesi ja sulistame vees.
Rannast tagasi tulles ostame jälle vorstikesi ja avastame, et kohaliku mahlabrändi "Tropical island" mangomahl maitseb nagu päris.
Õhtupoole teeme tiiru teise turistibussiga Vedados (5 CUCine pilet kehtib kõigis kolmes turistibussis terve päeva) ja läheme siis sööma La Bodeguita del Mediosse. See on küll tõeline turistilõks, kuid oma maine vääriline, mis toitu puutub. Loomulikult hiilib kuskilt kohale ka bänd, kes võtab koha sisse otse meie laua kõrval. Ma saan aru, et muusika on Kuuba pärisosa ja riigipalgal muusikud peavad oma tööd tegema, aga olgem ausad - kui Guantanamera sul ikka 30 cm kauguselt kõrva pröökab, on süüa ja vestlust arendada üsna raske. Mõne aja pärast nihkub bänd meile veel lähemale ja küsib, kas tahame soovilugu. "Absolutely not!" üritab Pez neid minema peletada ja annab kohustusliku mündi. Bänd liigub meie lauast 10 cm eemale ja võtab sihikule naaberlaua paari. Nemad nii kergelt ei pääse.
v ä i k e --- v i h j e
Kui oled teesõber, siis võta oma teepakid kodust kaasa. Võib-olla on asi ka minus (hm...vaevalt), aga normaalse maitsega musta teed mina Kuubal ei saanud. Must tee on küll olemas (sort Indiana), aga kuidagi nõrgakene.
---------------------------------------------
vesi 1.50 CUC
bussipiletid 10 CUC
toit rannas 6 CUC
toit meie poest 4 CUC
restoran 37 CUC
--------------------------
60 CUC

14. detsember 2008 Havanna

Hommikul sööma minnes tabab meid üllatus. No buffet! Selgub, et hotellis on vähe rahvast ja igaüks saab ainult teatud jao toitu. Menüü on ikka sama - muna, sai, puuvili. Muffinit ja kooki ei anta, suure kauplemise peale saab Pez ühe singisaia juurde.

Kolame linnas ringi, pildistame, istume kohvikutes.
Külastame rummimuuseumi, mis on üllatavalt huvitav. Pärast ringkäiku toimub ka väike degusteerimine, millest mina kahjuks osa võtta ei saa. Pez saab selle eest 2.
Terve päev möödubki niisama ringi lonkides. Korraks mõtleme minna bussijaama, et osta piletid Varaderosse (kuna me siiamaani pole veel ühtegi surfarit või isegi surfilauda näinud, siis tundub mõte Varaderost üsna ahvatlev. Kuskil nad peavad ju surfama, piltide pealt on näha), aga kuna bussijaam on kaugel, siis loobume sellest. Leiame Obispolt täiesti adekvaatse turistiinfo akna ja saame teada, et Havanna tuuribussiga saab sõida Playas del Estele. Super. Võtame selle homseks plaani.
Supermercadost ostame järjekordse purgi hot-dogi vorste ja suundume hotelli einestama.
Pärastpoole läheb Pez välja päevitama ja mina üritan natuke magada.
Õhtul läheme tagasi "turistitsooni", et midagi tsiviliseeritumalt süüa. Leiame täitsa toreda restorani, kus saab väljas istuda ja bänd mängib ka sobivas kauguses (s.t. et ei karju kõrva). Toit on hea ja magustoiduks pakutavad puuviljad lausa suurepärased.
-----------------------------------------------------
mahlad 1.50 CUC
kohvik 7 CUC
ajalehed 2 CUC
muuseum 14 CUC
vesi + pirukas 1.50 CUC
vorst 2.50 CUC
õhtusöök 21 CUC
-------------------
50 CUC

13. detsember 2008 Cayo Las Brujas-Santa Clara-Havanna

Hommikul vean ennast sööma ja suudan isegi natuke munaputru sisse toppida. Peale seda tunnen end veidi paremini.
Jalutame ringi ja istume rannas, ilm on ikka selline kummaline - kohati piilub päike pilve tagant, siis jälle tõuseb kõva tuul.
Kella kahe ajal tuleb taksojuht meile järgi ning sõidame tagasi Santa Clarasse, et sealt edasi bussiga Havannasse minna.
Santa Claras on meil mitu tundi aega, kuid bussijaama juures eriti midagi teha ei ole. Pez väisab suurt toidupoodi ja naaseb tuunikalakonservi ja hot-dogi purgivorstidega. Poeskäik ei lähe sugugi libedalt, sest CUCi poodidesse ei tohi kottidega sisse minna. Keerleme tükk aega kahe ukse vahel ja otsustame siis, et mina istun meie pampudega kõrvalasuvasse puhvetisse ja Pez läheb poodi. Hoolimata sellest, et tal kotti kaasas pole, jookseb talle pärast poest väljumist järgi poe turvamees. Selgub, et enne poest väljumist, tuleb veel turvamehele oma ostud ette näidata ja tshekk katki rebida. Kõik laheneb õnnelikult ja purgivorstid on meie! Imelikul kombel on need vorstid ainsad, mis mind iiveldama ei aja. Jumal olgu tänatud purustatud kanakerest ja muust saastast toodetud vorstikeste eest.
Peagi on aeg bussi peale minna. Bussi filmivalikus on täna õhtul märul Steven Seagaliga. Telekas karjub kõvasti, kuid kaks rummi manustavat härrat esireas suudavad sellestki üle lamiseda, nii et isegi bussijuht peab neid korrale kutsuma. Tulutult.
Havannas jagame taksot ühe ameerika kutiga, kes juba pool aastat Kuubal õpib. Tänu "sheerimisele" saame hotelli 5 CUCiga.
Oleme samas hotellis kus enne - Lincoln. Seekord tuba 306, mis on rõõmsalt kollaste seintega ja veidi normaalsemate kardinatega.
-------------------------------------------
vesi, tee, jots 4 CUC
takso 55 CUC
toit 8 CUC
bussipiletid (Santa Clara-Havanna) 36 CUC
takso 5 CUC
----------------------
108 CUC

Cayo Las Brujas - inimtühi paradiis

Viimane pilguheit Santa Clara bussijaamale

12. detsember Cayo Las Brujas

Täna on ilm hall ja rannamõnusid nautida ei saa. Pärast hommikusööki - sööb muidugi Pez - jalutame natuke ringi. Saarekese teisest otsast avastame tutika sadama, kus reas skuutrid ja mitu katamaraani. Kuskil pole ühtegi hingelist.
Päev möödubki ringi jalutades ja toas vedeledes. Üritan endiselt vapralt antibiootikume võtta, kuigi iga korraga ajab üha rohkem iiveldama.
Õhtusöögi ajaks võtan ennast kokku ja läheme restorani. Olen endale teadmata bookinud meile elamise koos söökidega, nii et saame restoranis laiutada. Kokkuhoidlike eestlastena küsime ikka mitu korda üle, kas tõesti on toit tasuta - on küll.
Erilist isu mul ei ole ja kuigi toit on hea, ei suuda ma süüa üle paari suutäie. Ainus, mis ahvatleb on apelsin - söön seda mitu viilu.
Õhtul, kui on jälle aeg rohtu võtta, ei suuda ma seda enam teha. Kõhuvalu on talumatu ja otsustan antibiootikumidest loobuda. Parem juba kõhulahtisus, kui see meeletu iiveldus ja valu.
Öösel magada ei saa, vaatan CNN-i.
----------------------------------------
vesi + jots 8 CUC

11.detsember 2008 Sancti Spiritus-Santa Clara-Cayo Las Brujas

Hommikul 6st oleme haisvas bussijaamas. Piletimüüja on endiselt sõbralik, kuid meie saatus selgub alles siis, kui buss on sisse tulnud. Õnneks on vabu kohti ning teekond Santa Clarasse võib alata.
Santa Clara bussijaam on erinevalt eelmisest uus ja puhas. Isegi seljakotte ei tohi toolide peal hoida, rääkimata aknalauale nõjatumisest. Tahan ära osta piletid Havannasse, kuid pean piirduma vaid nimede kirjapanekuga broneerimislisti. Loodetavasti süsteem töötab.
Leiame taksojuhi, kes meid 50 CUCi eest Cayo Las Brujasele viib. Sinna on umbes 60 kilomeetrit mööda maad + mõnikümmend kilomeetrit mööda tammi. Taksojuht on ülimalt sümpaatne vanem härra, kes Santa Clarast läbi sõites meie tähelepanu kohalikele vaatamisväärsustele juhib. Pez ronib kohusetundlikult autost välja ja pildistab vaguneid ja traktorit raudtee ääres - hiljem loen raamatust, et just seal võitles Che koos oma meestega vapralt Batista vägede soomusrongi vastu, lükates traktoriga rööpaid kokku.
Mööda tammi Cayo Las Brujase poole sõit on elamus omaette. Vesi sillerdab, igal pool kasvavad mangroovipuud.

Ka Villa las Brujases ei pea me pettuma - väikesed majakesed mere kaldal põõsaste vahel, imeilus tühi rand, väike rookatusega restoran ja ümber selle majesteetlikult tiirutavad suured kormoranid. Kuna jõuame kohale liiga vara, siis peame rannas aega parajaks tegema. Päike lõõskab ja vähesed külastajad on kõik rannas. Mina poen päikesevarju alla peitu ja võitlen endiselt iivelduse, kõhuvalu ja palavikuga. Pez kolab mööda randa ringi ja on ülimalt rahul.
Õhtupooliku veedame oma luksapartmendis, toome restoranist süüa tuppa. Üritan natuke süüa, aga kõik maitsed ajavad öökima.
----------------------------------------------------
takso 5 CUC
bussipiletid (S.Spiritus-Santa Clara) 12 CUC
jogurt 2 CUC
takso 55 CUC
söök 3 CUC
vesi + jots 6 CUC
----------------------
83 CUC

10. detsember 2008 Trinidad-Sancti Spiritus

Hommikul jätame Rogelioga hüvasti ja lähme bussi peale. Sõit Sancti Spiritusse ei kesta kaua ja õige pea olemegi kohalikus bussijaamas, mis on jubedaim seninähtuist. Suur hoone, aga kohutavalt räpane ja haisev. Piletimüüja on aga väga sõbralik ning kuigi järgmiseks päevaks Santa Clarasse on ainult üks vaba koht, julgustab ta meid hommikul kohale tulema. Küll saab!
Pez leiab takso ja sõidame hotelli. Hostal del Rijo on tõeliselt uhke ja tundub keset väikest Sancti Spirituse linna lausa kohatuna.
Mina veedan jälle terve päeva voodis, õnneks on hotellitoas telekas. Üritan süüa, aga ei õnnestu. Konsulteerime sõnumite kaudu tuttava arstiga ja hakkan jälle antibiootikume võtma. Kõhuvalu ja iiveldus on jubedad.
Pez kolab natuke linnas ringi, kuid väga midagi huvitavat/ilusat silma ei jää. Jogurtit otsides kammib ta läbi hulga ümbruskonna poode - tänu Euroopa Liiduga soojenenud suhetele on saksa ja hispaania jogurtit vabalt saada.
Täna öösel saan natuke magada.
-----------------------------------
takso 5 CUC
jogurt, mahl 8 CUC
-------------------
13 CUC

9. detsember 2008 Trinidad

Elan öö kuidagi üle ja vaevlen päevavalguses edasi. Süüa ja juua ei suuda, süda on paha ja kõht valutab. WC on õnneks lähedal. Õhtupoole hakkab mul süda meeletult taguma, ilmselt on vedelik organismist täiesti kadunud.
Pez käib Playa de Anconil, teeb pilte. Minu Trinidadi kogemus piirdubki Casa Rogelioga ja tänavaga, mis viib bussijaama.
Öösel ei taha ma enam antibiootikume võtta, sest südamepekslemine on hirmutav. Üritan juua mahla, et midagi makku saada. Loomulikult see sees ei püsi.
-----------------------------------------------
vesi, küpsis 5 CUC
takso 12 CUC
vesi, kala 3 CUC
casa 60 CUC
bussipiletid (Trinidad-S.Spiritus) 12 CUC
jogurt, mahl 4 CUC
------------------------------
96 CUC

8. detsember 2008 Trinidad

Öösel bussis tõuseb mul jälle palavik, sest kui kõik teised konditsioneeri-terrori all värisevad, siis mina hoopis higistan. Suudan veidi magada ja Trinidadis bussist välja ronides seisab pilt õnneks ees.
Vanaema Nivia on helistanud Rogeliole - meie Trinidadi casaomanikule - kes lõugab bussijaama värava taga "Eva!" ja juhatab meile teed oma majja. Meil läheb natuke aega, sest pean ostma piletid Sancti Spiritusse. Haigus haiguseks - aga üritame oma reisiplaanist kinni hoida.
Rogelio casa on klass omaette. Meeletult suur koloniaalstiilis maja, mis kunagi olevat olnud alkoholipood. Kõrged laed ja suured ruumid, palkonid ja üüratu katuseterrass, kõikjal antiikmööbel ja maalid. Lisaks telekas, külmkapp, külmakirst ja muud kodumasinad. Kui Rogelio ütleb Pezile, et ta on vet.arst, siis tundub see küll uskumatu.
Saame oma käsutusse suure toa väikese palkoniga. Siseaeda avaneval palkonil on ka suhtlusplatsdarmi otstarve, sest kui Rogelio tahab midagi küsida, ei vaevu ta meie ukse taha tulema, vaid röögib oma info alt üles. Üsnagi valjuhäälselt suhtleb ta ka oma naisega, nii et helitaust on meie sealviibimisel kindlustatud.
Kuna minu seisukord ei ole kiita, siis vajun voodisse. Otsustan võtta antibiootikume, sest kõhulahtisus & palavik ei taha kuidagi järgi anda. Antibiootikumid ajavad pööraselt iiveldama, nii et isegi vee maitse on vastuvõetamatu.
Veedan päeva voodi ja WC vahel. Pez käib tiiru väljas, ostab vett ja saia ning endale süüa. Rogelio köögist saame ka riisi, kuid süüa seda ma ei suuda. Võtan antibiootikume tühja kõhu peale ja parem mul sellest ei hakka.
---------------------------------------
vesi 1.40

7. detsember 2008 Santiago de Cuba

Palavik tõuseb kohati 39,6 peale, nii et tuleb tabletid käiku lasta. Lisaks katan end märgade särkidega, et keha veidigi jahutada. Õhtul peame minema bussi peale, et sõita edasi Trinidadi.
Nivia ja Beatriz küll ütlevad, et võime sinna kauemaks jääda, kuid kuna neil on uued inimesed tulemas ja meil Trinidadis casa bookitud, siis järgime oma esialgset plaani. Võten ennast kokku, käin dushi all ja teesklen, et mul on parem, sest on oht, et vanaema surub mu jõuga voodisse ja luku taha. Istume taksot oodates vanaemaga elutoas ja räägime juttu. Ilmselt annab kõrge palavik ka hea hispaaniakeele oskuse ... Beatriz toob meile Kuuba palavikutablette, mis peaksid olema paremad kui Ibumetin. Võtan kaks tabletti sisse ja tõesti - olemine läheb paremaks.
Kella seitsmeks viib takso meid bussijaama, kus ooteruumis röögib telekas nagu pöörane, sest toimub ülekanne mingilt miitingult. Kõlavad "Viva Fidel" ja "Viva Cuba". Õnneks tuleb buss ette ja algab 12-tunnine sõit Trinidadi poole.
-------------------------------------
casa + toit 40 CUC
takso 5 CUC
jootraha 1 CUC
---------------------
46 CUC

6. detsember 2008 Baracoa-Santiago de Cuba

Hommikul läheb mu olemine aina halvemaks, aga otsustame siiski Santiagosse sõita. Loobun hommikusöögist ja joon ohtralt vett. Ka Pez ütleb, et tal on veidi imelik olla.
Baracoa bussijaamas tuleb meil natuke passida ja selle aja jooksul suudab üks althõlma shokolaadiga kauplev härra mul tõeliselt juhtme krussi ajada. Saan küll aru, et mõttetu on tema lolli järjekindluse peale vihastada, aga halb enesetunne ei lase olukorda huumoriga võtta.
Baracoa-Santiago de Cuba bussireis on sama muljetavaldav kui enne. Need vaated mägede ja orgude vahel on kirjeldamatud.
Santiagos on meil taksojuht vastas ja õige pea oleme jälle Casa Nivias, kus terve pere on ukse peal hõiskamas. Nende näod vajuvad pikaks, kui ütleme, et kahjuks me õhtust süüa ei saa. Kuna toitu hankida on kallis ja keeruline, siis on nende pettumus mõistetav. Aga pole midagi parata, mul on tõusnud palavik ja isegi mõte toidust ajab iiveldama.
Öö on raske.
------------------------------------------------
vesi 1.30 CUC
takso 4 CUC
jootraha 0.50 CUC
takso 5 CUC
-------------------------
11 CUC

5. detsember 2008 Baracoa

Täna lähme randa, päris randa, kus on valge liiv ja sillerdav sinine vesi. Et sinna pääseda (Playa Maguana asub Baracoast u. 17 km väljas) peame leidma autojuhi. Oleme juba õppinud, et ametlik takso on kallis ja sõita tuleb "mustalt". Keskplatsil reageerimegi hüüdele "Hello my friend!" ja minutiga on meil sõiduvahend organiseeritud. Sinine Moskvitsh, millel puuduvad paar aknaklaasi ning põrandas on augud. Üks nupp paneb tööle nii kojamehed kui signaali - vägev!
Rand on väga ilus ja umbes tunni aja pärast on ka kõik puuvilja-puutöö-milleiganes pakkujad meid rahule jätnud. Peesitame päikese käes ja lobistame vees. Vahepeal teeme rannabaaris ühed mojitod. Rannas kõnnivad ringi kaks suurt siga poegadega. Aeg-ajalt ajab mõni turist nad minema, aga sead on järjekindlad. Lõppude lõpuks on nemad siin kohalikud.
Umbes kella 4 ajal tõmbab taevas pilve ja hakkab sadama. Ootame baaris oma autojuhti, kes läks vahepeal väikest lisaotsa tegema. Ajaviiteks joome veel ühed mojitod ja kohvi.

Lõpuks tuleb autojuht tagasi ja alustame koduteed. Kuna autol on auke nii seites kui põrandas, siis paiskab aeg-ajalt sisse sahmakas vett. Ees istuv autojuhi vend, katab omapoolse akna aeg ajalt mingi vakstutükiga. See multifunktsionaalne nupp võimaldab praegu ainult signaali anda, kojamehed ei käivitu. Autojuhi vend ripub kohati poole kehaga aknast väljas ja üritab esiklaasilt vett tõrjuda. Kui nähtavus juba täitsa nullilähedane, võtab ta taskust sigareti ja kuivatab sellega akent. Veider, aga mõjub.
Kui Baracoasse jõuame, on vihm järele jäänud nig saame enam-vähem kuiva nahaga koju.
Pärast õhtusööki jalutame korraks veel linna ja joome Casa del le Trova kõrval mojitot. Maitseb natuke imelik ja minul hakkab natuke kõht valutama. Peagi lahmab jälle vihma ning läbi loikude hüpeldes lähme koju tagasi.
Öösel hakkab mul sees keerama ning õige pea on selge, et kuulus Kuuba kõhuhaigus on mind kätte saanud.
----------------------------------------------
vesi 1.30 CUC
takso 20 CUC
coconut 3 CUC
mojito 7 CUC
õlu + fanta 2.50 CUC
mojito 5 CUC
kohv 1 CUC
casa + toit 190 CUC
mojito 6 CUC
----------------------
237 CUC

4. detsember 2008 Baracoa

Täna liigume lääne poole, et üle vaadata lahe teisel kaldal olev lennuväli. Imepisikesel lennuväljal käib vilgas sagimine, kohe peaks väljuma lend Havannasse. Istume lennujaama ees pargis vist lausa paar tundi - vaatame inimesi ja lennujuhtimistorni humoorikaid värvimistöid.
Tagasi kesklinnas teeme kohustusliku visiidi katedraali, et oma silmaga näha Kolumbuse poolt 1492. aastal Baracoa rannikule püstitatud risti jäänused. Katedraal ise on väga armetu, kuid segukottidest nurgas võib järeldada, et renoveerimistööd on plaanis.
Vaikne ja chill päev. Õhtul sööme kodus krevette ja krabi.
-------------------------------------------
õlu 1.15 CUC
kirik 1.75 CUC
jook 1.50 CUC
-------------------
5 CUC

3. detsember 2008 Baracoa

Ilm on täna kummaline. Soe, aga tuuline ja kogu aeg on selline tunne, et kohe hakkab sadama. Otsustame matkata linnast välja ida poole, kus peaks ka mingid rannad olema. Kolumbuse kuju juurest algav pikk halli liivaga rand on nagu prügimägi - ilmselgelt pole orkaani põhjustatud purustusi veel likvideerida jõutud. Turnime üle betoonikamakate ja langenud palmitüvede. Tontlikuna kerkib selle risu seest otse mere kaldal kõrge tribüüniga staadion.
Mõne aja pärast istume randa maha, et veidi hinge tõmmata. Loomulikult ilmub kuskilt põõsast vahelt kohe mitu tegelast, kes tavapärase "Where are you from" hüüdega alustades, meile midagi müüa tahavad. Üks neist ajab agaralt teisi minema ja vabandab, et küll on halb, et kõik niimoodi turiste tüütavad. Konkurentidest vabanenuna räägib mees kohalikust kaunist loodusest, näitab, et seal on mägi (mida me ka ise näeme) ja seal on jõgi (millest oleme ka juba aru saanud). Siis ütleb mees, et tema on madera-man (tõlge: mees, kes tegeleb puiduga) ja kunstnik (tõlge: mees, kes voolib-nikerdab puidust asju). Tore, ütlen mina. Seepeale pakib mees kibekähku oma seljakotist meie jalge ette pinu igasuguseid puidust vidinaid, et te ainult vaadake... Muidugi lõpeb asi sellega, et ostame temalt mingi kohaliku taino vabadusvõitleja nikerdatud pea (küll veidi kehvasti lakitud, aga no ongi ehedam). Kuna mehel pole meile raha tagasi anda, oleme sunnitud lisaks võtma ka ühe puidust uhmri, mille kasutusotstarve vajab veel selgitamist. Mees lahkub rahulolevalt ja kutsub enda juurde külla - et tal on kodus veel asju!

Liigume edasi jõesuudme poole ja jõuame tõeliselt arhailisesse kalurikülla. Teisele poole jõge viib kipakas laudadest tee, kus pooled lauad puudu, kuid üle minna kannatab küll. Küla vahel kohtame üht ametimeest, kes meie nimed ja rahvuse kirja paneb, kuna rand, kuhu tahame jõuda asub kohe militaartsooni kõrval. "Ega nad ei tulista tavaliselt", ütleb mees ja annab juhised, kuidas teed randa leida. Juhis on selge - kivihunniku juurest keerake vasakule. Nojah - mitte et siin vähe kivihunnikuid oleks. Hakkame minema ja õige pea on sama tegelane koos ühe teisega meil kõpsti kannul. Et ta tuleb näitab meile ise, kus see rand on, muidu satume äkki sõjaväe territooriumile. Ausalt öeldes oleks mina sellest kivihunnikust küll sirge seljaga mööda läinud, sest mingit teeviita a la "to the beach" keegi ju üles panema ei hakka. Rand on kivine, ka siin on orkaan oma töö teinud. Lained paiskuvad vahu ja mürinaga vastu kallast ja vaatemäng on võimas. Leiame ühe mõnusa kiviplatoo, koos loodusliku basseiniga. Siin veedame mitu tundi.
Pärastlõunal tõmbab taevas tumedaks ja hakkab sadama. Õnneks on vihm soe ja ei sega meie koduteed. Pezil on kinnisidee purustada üks kookos ja seda ta ka teeb, kuigi minule see löga, mis sealt välja tuleb küll ei maitse. Jõuame otsusele, et küllap on kookos lihtsalt läbi vettinud ... või toores.
Õhtupooliku veedame nagu ikka - tugev õhtusöök ja jalutuskäik linnas.
-------------------------------------
õlu + vesi 2.30 CUC
puidust asjad 11 CUC
sprite 1 CUC
---------------
15 CUC

2. detsember 2008 Santiago de Cuba-Baracoa

Hommikusöök on meil täna 6:30, sest juba tunni pärast väljub buss Baracoasse. Varajane eine pole keeruline mitte ainult meile süüa, vaid ka casa koduabilisel valmistada. Küll unustab ta piima, siis tee ja lõpuks ka saia. Õnneks on kõik vajalikud komponendid siiski köögis olemas ja unise naeratuse saatel jõuavad ka meie lauale.
Vanaema Nivia kordab minuga hispaania keeles veel üle, et me tuleme laupäeval tagasi, et enne Trinidadi sõitu veel üks öö Santiago de Cubas veeta. Jõuame ühisele arusaamale, mis kuupäev laupäev täpselt on ning kinnitame ka laupäevaõhtuse menüü.
Sõit Baracoasse viib läbi Guantanamo, kuid bussiaknast midagi huvitavat küll ei paista (ma mõtlen USA sõdureid või midagi muud militaarset). Aeg-ajalt vilksatavad mööda küll tarastatud territooriumid, aga tanke ja rakette näha pole. Guantanamo kesklinnas teevad bussijuhid juba tavapärase peatuse, et kioskist Tu Kolat osta ja imekombel lastakse ka reisijad välja jalgu sirutama. (Ja ennast soojendama, sest loomulikult huugab konditsioneer bussis täistuuridel ja varbad on kringliks külmunud). Bussi peatuskoha kõrval kasvava puu otsa on installeeritud megafon, kust paiskub välja hispaaniakeelset patriootlikku sõnumit. Ma ei näe kedagi, kes paistaks seda kuulavat.
Guantanamost Baracoani viib tee üle mägede ja see on tõeliselt kaunis vaatepilt. Enne revolutsiooni sai Baracoasse ainult meritsi või siis suure ringiga mööda rannikut. Aga Fidel lasi üle mägede tee ehitada. Viva Fidel! Veidi enne baracoad tehakse peatus teeäärsete talunike juures, kust ostame banaane, mandariine, kakaod, kohvi ja mingit veidrat kookosemagustoitu (NB! see näeb äge välja, aga seda pikemat aega säilitada pole siiski võimalik, nii et tasub paari päeva jooksul ära tarvitada).
Baracoa bussijaamas on juba tuttav vaatepilt - siltidega casaomanikud seisavad värava taga ja üritavad iga hinna eest turisti tähelepanu võita. Õnneks on kohal ka meie majaperemees Adrian, samuti silt käes - sellel on minu nimi. Adrian tervitab meid ülevoolavalt ja pakib velotakso peale. Ise hüppab motika selga ja näitab teed. Velotakso ehk bicitaxi on konarlikel tänavatel meeletult rappuv agregaat ja tuleb ainult imetleda neid mehi, kes sellel päevast päeva vändata jõuavad. Baracoa tundub olevat bicitakside kontsentratsioonilt Kuubas vaieldamatult esikohal, sest neid on tõepoolest igal pool. Veel mõnda aega tagasi tohtisid bicitaxisid kasutada ainult kuubakad, kuid nüüd saab ka turist sellega ringi kolistades kukrut kergendada.
Casa Adrian on väike helesinine majake keskväljakult pisut eemal, ajaloolise Fuerte Matachini lähedal. Meil on jälle oma tuba koos pesuruumiga, mille muudab eriti meeldejäävaks pehme vakstuga kaetud vetsupott. Ilmselt ülimat mugavust pakkuma pidav leiutis on tegelikult üsna tüütu, sest nii kui poti peale istud, libised koos helesinise vakstuga viuh! vasakule kreeni ...
Adrian tutvustab meile oma naist ja kaksikuid poegi, ema ja õde. Lepime kokku söögiaegades ja muudes praktilistes küsimustes.

Pärast kiiret dushi läheme linna peale kondama. Kõigepealt muidugi mere äärde õlut jooma, sest ega tark ei torma. Ka Baracoas on oma Malecon - mereäärne promenaad - kuid see näeb veelgi räsitum välja kui Havannas. (Hiljem saame Adrianilt teada, et septembrikuine orkaan tabas Baracoad väga rajult ning purustatud sai ligi 1000 maja. Õnneks jõuti mereäärsetest majadest inimesed evakueerida, kuid materiaalsed kahjud on tohutud.) Jalutame linna teise serva, kus seisab suur segumasin ja suur plats on täis äsjavalminud ehitusplokke, et orkaanist purustatud maju taas üles ehitada. Tundub, et orkaan on ka kõik rannad praktiliselt kasutamiskõlbmatuks muutnud, sest paljukiidetid beachide asemel on ainult risused kaldad. Teeme pika tiiru linna läänepoolses osas ja vaatame, kuidas inimesed elavad. Populaarseks põllumajanduslikuks võtteks on siinkandis katusaiad, kaus vanade autokummide sees kasvavad salat ja ohtralt muud tundmatut kraami.
Tagasi kesklinnas ostame paar postkaarti ja saadame ära. Kuna postkasti pole võimalik leida, anname oma kaardid müüja kätte, kes need postkastini toimetada lubab. No saab imet näha ....
Pärast õhtusööki teeme veel tiiru linnakeses, istume koos kohalikega keskpargis ja naudime õhtust melu.
---------------------------------------------
takso 5 CUC
bussijaama jots 1 CUC
banaanid, coco jms 6 CUC
bicitaxi 3 CUC
õlu 1 CUC
kaardid 2.15 CUC
joogid 2.15 CUC
õlu + fanta CUC
-------------------------
23 CUC

1. detsember 2008 Santiago de Cuba

Pärast mõnusat hommikueinet alustame pika jalutuskäiguga. Teeme ohtralt pilte, uudistame kohalikke inimesi. Väldime turistitänavaid ja kolame sadamalähedases vaesemas rajoonis.
Pikka aega istume ühes pargis, kus toimub mingi - vist AIDSivastane - kampaaniaüritus. Kohal on rohkelt koolilapsi ja muidu rahvast. Hoolimata lõunasest kellaajast tarbitakse otse tänaval pudelist rummi. Meeleolu on mõnus.
Külastame ka postkontorit ja saadame Eestisse mõned kaardid.
Pärastlõunal läheme karnevalimuuseumi. Muuseum koosneb paarist toast, kus on eksponeeritud mõned vanad fotod ja paar tolmust kostüümi. Boonusena algab aga muuseumi sisehoovis kohe karnevalietendus. Turiste pole eriti palju, sätime end seinaäärsele pingikesele. Esinejad vahetavad sealsamas kostüüme. Tundub, et selline show käib neil põhitöö kõrvalt. Näiteks tuleb üks turvanaine, kes ilmub mõne aja pärast narrikostüümis ... Show on äge ja hoogne, kuigi tantsijate-lauljate nägudest on näha rutiini ja tülpimust. Ka Pez kistakse tantsukeerisesse ja lausa mitu korda järjest. Show lõpetuseks piserdatakse turistid üle mingi erakordselt haisva odekolonniga, mis peaks uskumuse kohaselt õnne tooma.
Õhtusöögini teeme aega parajaks Casa del la Trova terrassil õlut rüübates.
-------------------------------------------------------
õlu 2.15 CUC
postkaardid, margid 5.50 CUC
õlu, fanta, võileivad 5.85 CUC
muuseum 4 CUC
õlu 2.50 CUC
pilt 10 CUC
käevõru 3 CUC
casa + toit 90 CUC
-----------------------
125 CUC