Kolm laulu & elu

Kui The Joshua Tree ilmus, olin ma alles laps ning ei teadnud muusikast suurt midagi. Kuid ma mäletan, et see album jõudis helikassetil minuni täpselt aasta hiljem tänu Koit Pärnale, kes telemajas soovijatele kassette ümber lindistas. Ma ei tea, kuidas ma oskasin U2 plaati temalt tellida, ilmselt olin "soome pealt" mingit lugu kuulnud. Nii saingi ühel päeval enda valdusesse kasseti, millele oli Koidu korraliku käega kirjutatud U2 "The Joshua Tree" 1987.

Mul ei olnud tavalist kassettmakki, vaid mingi veider jaapani päritolu ei-tea-kust hangitud suur ja kobakas pleier. Selle miinuseid ei jõua üles lugeda (a la puudus tagasikerimisnupp), kuid plussiks olid ülikorralikud kõrvaklapid. Sellesse imevidinasse pistsin ka äsjasaadud U2 kasseti ja ... ausõna, aeg peatus, taevas läks lahti ja minu hing niisamuti. Ma ei oska öelda, mitu korda ma seda kassetti algusest lõpuni järjest kuulasin, aga järgmiseks päevaks jäi mul raudselt õppimata.

Sellest päevast alates on The Joshua Tree lood olnud minu elus alati kohal ning muidu suhteliselt muusikakauge inimesena olen nendes lauludes leidnud midagi mis mind südamepõhjani liigutab.



Ma kuulasin SEDA lugu juba veidi moodsama kassettpleieriga ja juba teab-mitmendat-korda uuestilindistatud kasseti pealt. Olin just lõpetanud keskkooli, saanud sisse ülikooli, kuid tulevik tundus miskipärast nii kohutavalt tume. Mu esimene (suhteliselt platooniline) suur armastus kaugenes minust iga päevaga ning pöördvõrdeliselt sellega kasvas kõikehõlmav üksildusetunne minu südames. Ma tahtsin ära, täpselt teadmata kuhu või milleks. Peaasi, et ära.



SEE lugu on aja jooksul omandanud minu jaoks täiesti müstilise tähenduse.

Kuulasin seda aastaid tagasi ühel hallil novembripäeval, kui mu süda oli nii puruks kui üks süda olla saab. Ma ei olnud varem tundnud sellist valu ja ahastust ning ma arvasin, et ma ei saa sellest iial üle. Ma ei teadnud siis veel, et see lahkuminek oli parim, mis minuga juhtuda sai, sest tänu sellele valule kasvasin ma tugevaks.
Ma kuulasin seda lugu uuesti ja uuesti ... ja uuesti. Ning läbi pisarate ja lausa füüsiliselt haiget tegeva üksinduse hakkas äkki paistma valgus. Mida rohkem ma seda lugu kuulasin, seda vähem kuulsin ma seal valu ja aina rohkem lootust. Ja järsku sain ma aru, et iial enam ei saa keegi mulle niimoodi haiget teha. Mitte kunagi enam ei ole ma nii nõrk kui praegu. Sest kõige-kõige saab olla ainult üks kord ning see kord on juba minevik.

Alati, kui olen omadega väga puntras, kuulan ma seda lugu. Kuulan niikaua, kui mõjuma hakkab. Niikaua, kui enam ei ole valus ja paha, vaid läbi valu hakkab paistma tõde. Niikaua, kui pisarad enam ei voola ja päike taas välja tuleb.



SEE lugu andis mulle jõudu viis aastat tagasi, kui sain aru, et niimoodi edasi elada ma enam ei taha. Olin valmis radikaalseteks - isegi äärmuslikeks - muutusteks ning olin otsustanud sügisel Eestist lahkuda. See otsus andis mulle seletamatu vabadusetunde ning avas uksi, millest ma enne isegi teadlik ei olnud. Ja siis juhtus see, mida ma tükk aega uskuda ei julgenud.
Üks pilk, üks naeratus, üks lühike vestlus .... ja kõik mu plaanid lendasid üle parda. Mul ei olnud vaja enam kuskile minna, et ennast leida ja kokku lappida. You completed me.





2009 aasta augustis Wembley staadionil kuulasin neid lugusid ja .... neid emotsioone ei suuda ma isegi praegu - kaks aastat hiljem - kirjeldada. Ma mäletan, et tundsin seletamatut tänutunnet, et mu elu on läinud just niimoodi. Ja et on olemas muusika, mis suudab seda minu jaoks alati väljendada.