Õnnepäev

Kicka$$ disainer nagu ma ise loomulikult olen, pean tunnistama, et juhuslikult poes Eesti plaatide riiuli ette sattudes, sain naerukrambid. Kes neid kujundusi teeb, kes neid pealkirju välja mõtleb?
On loomulikult ka häid ja väga häid karpe ja nimesid, aga totaalset saasta on kordades rohkem.
Ma siiralt loodan, et on läbi viidud mingidki uuringud, mis nende veidrate pildikeste plaadikaanele toppimist õigustab.

The Chosen One

Tunnen end nende jõulude ajal kehvasti. Miks?

Sellepärast, et ma ei suuda anda mõnele inimesele teist, kolmandat ja neljandat võimalust. Proovin ja sunnin ennast, aga ei! Ma nii tahaks uskuda, et inimesed võivad muutuda, aga paraku minu elukogemus seda siiani kinnitanud ei ole. Once a cheater, always a cheater, you know. Kuigi see siin pole üleüldse mingi petmiseteema. 

See on tegelikult teleteema. Just.

Ajendatuna juba ette üleskiidetud intervjuudest Rahvusringhäälingu jõululaupäeva õhtul. Miks ma ei suuda uskuda, et ajakirjanik ekraanil tõesti ongi nii siiras ja maavillane kui pildilt paistab? Pilt, kusjuures, oli väga ilus. Professionaalsest huvist võtsin lõpuks heli maha ja nautisin lihtsalt visuaali. Juttu kuulata ei tahtnud. Kusjuures võib-olla ta ise usubki oma siirust, oma erilist missiooni ja äravalituna peaaegu et aupaistet pea ümber. Mina ei usu. Kuigi tahaks ja tahaks veel eriti seetõttu, et iial ei oska öelda, milline ma ise oleksin, kui saatus sellised kaardid jagaks. 

Ma usun, et meie teod räägivad rohkem kui meie sõnad. See, kuidas kohtleme teisi inimesi, k õ i k i teisi inimesi, on olulisem mistahes paatoslikkusest ja häälevärinast. Väljavalitud määratakse kusagil mujal. Kindlasti mitte teleekraanil.

Sons of Anarchy ... What a ride, brother

I fall into a very strange category of SOA fans. You see, just about three months ago I only knew these series existed and even that knowledge was a result of looking at Charlie Hunnam's IMDb page. Random posts by my co-worker/friend on FB suggesting soundtrack songs from SOA caught my attention, but I never moved past the music. My bad.
I decided to give SOA a go on one lazy Sunday afternoon after watching a Calvin Klein perfume ad where aforementioned Charlie Hunnam just made me forget everything about the product he was promoting. I mean, the man is hot. In a very old-fashioned way: dominant, but not aggressive, strong, but not condescending.
Jokes aside, I watched the first episode of SOA and I was sold. I watch a lot of stuff, some good, some bad, but I rarely get emotionally attached like I did with this.
And before I knew it, I had all the seasons on my iTunes library and exactly 50 days to watch a little over 90 episodes. Why 50 days, you ask. (Actually you don't, but I am trying to improve my creative writing here). After seeing the first three episodes I had no doubt in my mind that I have to see it all and the sooner the better. So I started my SOA marathon and although it makes me look like all twelve kinds of weirdo, I decided to be done with all the previous episodes by the time the final ride takes place. And I am so glad for that stubborn decision.
I got to experience this show in all its intensity. When you only watch an episode in a week, your own everyday life kicks in too strong and you lose touch with the characters or events. But watching it in a row, sometimes 4 or 5 episodes in a day (in a night - to be correct) gave me a totally different perspective of things.
Sons of Anarchy has created a lot of heated opinions, heavy debates about the use of violence and the overall conception of the show. I have no problem either with the concept or with the violence, because first of all - it's a fiction, y'all. And second - I see SOA more as a drama about family and brotherhood than a heroic praise-singing to a bunch of outlaws on a killing-spree. Yes, it can be totally senseless at times (hey, fiction, remember?), but it keeps you invested, attached. It keeps you caring about the characters and that's what I value the most. I love the casting of this show, it is hands down one of the best casts I have seen. It's real. It's realistic in the very best sense of the word. The interactions between characters come across as real as they can be on screen.

So I watched the #FinalRide on Tuesday with thousands of others. Coming through a thunderstorm of emotions this show had made me feel during the last 2 months. Some say the finale was too long, but I loved it. It gave me time to reflect on all my own feelings and thoughts while still keeping up with the events. It gave me time to cry and say good-bye to all of these guys. Somehow it made the right and wrong even. It gave me closure. I never doubted Kurt Sutter's ability to see the bigger picture and the finale proved it. Yes, it was pretty damn symbolic at the end, but c'mon - it was the last act of a play never seen on screens before.

I doubt I will ever rewatch these episodes. The first experience was too strong and I would like to keep it like this.

Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

From @instagram to reality

I am a big fan of instagram.
I can literally (I hate that word, but I can't help myself) spend hours looking at photos from total strangers. I find it really fascinating, peeking into someone's life, getting a glimpse of someone else's reality or dreams. A compilation of photos can say so much about a person. I tend to erase some of my posts from time to time, because I feel like they don't represent the real me.
Loosing your identity while being active on the social media happens sooner than one can expect. Or maybe it's just me and my split-personality issues. I truly think it should be wiser for someone like me to stay off social media all together. Which obviously is not going to happen anytime soon ... Is my fixation with certain forms of online self-exposure connected to my poor social skills in real life? Maybe.
I follow a lot of celebrity accounts both on @instagram and @twitter . I tend to follow the ones which have real people behind them although I should probably not count too much on the aspect of "real". But I have to praise my deductive online observation skills - I have managed to figure out a handful of people who really post their mind. And that is really worth the trouble of going through tons of junk.
.....
I got a bit lost with my thoughts as usual.
To be continued.

Time is a flat circle

Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)

4 viilu leiba

7. oktoober

Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:

Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.

8. oktoober, here we go!

Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t  leiba otsa süüa.

9. oktoober 

Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.

10. oktoober 

Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.

11. oktoober

Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen. 

Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö. 

Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.

Päeva skoor: -4

12. oktoober

Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.

13. oktoober

Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.

14. oktoober

Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.

P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.

Cry your eyes out

Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...

Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.

"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.

Expect the Unexpected

You know I am the least likely person to rave about a skincare product, but girl - you have to try this!
As I had trouble sleeping while in the country with kids, I came upon a Youtube beauty vlogger Nicole Guerriero and created a habit of watching her videos at nights. She is a really cool chick plus gives great advice without any BS. You know "Best drugstore beauty products" and so on. She is highly entertaining (could and should have a great career as a stand up comedian) and very useful for someone like me who needs to hear about something from firsthand experience rather than blown-out-of-the-proportion ad talk.
So she had a video about her skincare routine ... No, that was another one. Anyway, she had a video where she showed the face masks she liked best and she literally (btw, I hate the overuse of that word everywhere, but I have to because she really did that) sang praises to a product called "GlamGlow" Supermud which was supposed to be the best purifier out there.
And just couple of days later I discovered they sell "GlamGlow" here as well, hurrah!
It is pricey as hell, but worth every cent. My skin (and I have a bad skin, a really bad skin) has never felt better and the results were seen after the first time I used it. You can use it as a mask for your whole face (avoid the eyes!) or just as a spot/blemish treatment and sleep on it.

This Kiss

Ma ootasin juba ammu, millal see juhtub. 

Sest olin veendunud, et juhtumata see ei jää. Ja nii oligi.

Mis puutub väitesse nagu oleks presidendiproua eraelu tema isiklik asi ning see, kus ja kuidas õnnetu printsess konna kuningapojaks suudleb, ei tohiks laiadele massidele üldse korda minna, siis ... nojah. Paraku on nii president kui tema kallis kaasa naha ja karvadega rahva omad, meeldib see neile või mitte. Ja pereväärtusi propageerivate organisatsioonide patrooniks olles ei ole vist kõige parem välja näidata, et käige ainult minu sõnade, mitte minu tegude järgi. 

Seisus kohustab. 

Just messing around

Ready to pitch these (imaginary) reality shows

1. Butt Battle: Kim Kardashian vs. Nicki Minaj

2. Diaper Genie Diaries: Justin Bieber

Considering how dumb the most popular reality shows are these 2 will stand out big time, don't you think? I mean if you are more than willing to watch some fat woman lose like 150 grams and be excited about it then comparing butt notes with Nicki Minaj would be an ultimate bliss. 

Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

The Counselor (2013)

Ridley Scott and Cormac McCarthy should be a sure thing, but .... despite of the visual excitement it provided, I fell asleep halfway through it. "Don't get involved in drug trafficking" Was that the message of this film? It must have been, because all the other storylines or characters didn't lead anywhere. Even more - they did not even start anywhere. In order to be attached to a film I need to like/dislike a character. I need something to base my likes or dislikes on. This film gave me nothing, so I couldn't help but yawn when Michael Fassbender tried to act the hell out of this.
I have not given up on Ridley Scott, but the days when only the visual counted, are over. At least for me.

Copenhagen calling!

Reede, 02.05

Öösel enne lendu magan üllatavalt hästi (kuigi lühidalt) ning varahommikuses Tallinna lennujaamas reedab kellaega ainult mu kärisev hääl. Nohu on endiselt kohal ning hoolikalt minuteid lugedes manustan mõned tabletid. Poleks ju eriti meeldiv järgnevad päevad lukus kõrvadega veeta. Ning ka monteerimine võib sellisel juhul üsna raskeks osutuda. Siis ma veel ei aimagi, et töötingimused Eurovisiooni arena pressikeskuses on sellised, et lukus kõrvad oleks pigem õnnistuseks.
Lend läheb sujuvalt, nohurohi mõjub ilmselt ka rahustina, sest tavapärane kohe-kukume-alla paanika jääb saabumata.
Kopenhaagenis on aeg veelgi varajasem ning meile vastu tulnud tütreke (eesti tüdruk, kes Taanis õpib ja Eurovisioonil vabatahtlikuna töötab) saadab meid hotelli. Ühtlasi soovitab lennujaamast alkoholi osta (ei viitsi) ning hoiatab, et Kristiaanias ei tohi filmida (teame, teame).
Hotellis tabab meid ebameeldiv üllatus, sest vabu tube nii vara ei ole, juba Kopenhaagenis kohal olev Eesti delegatsioon on sügavas unes ning meie illusioon kosutavast puhkusest enne töörühmamist saab valusa hoobi. Torssis ja tigedatena otsustame minna hommikusöögilauda ning õnneks meid keegi ei takista. Munapuder, peekon ja kaneelisaiad teevad tuju paremaks.
Tukume fuajee diivanil ning tunni pärast tuleb ka päike välja.
Seda Mart Normeti kehastuses, kellele on puhkus lõunamaadel mõjunud kadestamisväärselt hästi.

Mart jagab meile kaelakaardid ja muud nänni, tutvustab päevaplaani ja lippab sportima. Tukume edasi.
Varsti õnnestub meil välja kaubelda kaks tuba ning elu tundub veidi ilusam.

Kell 11 kohtume Eesti delegatsiooniga, et koos võistluspaika sõita.
Olin ju lugenud küll, et kontserdisaal on ehitatud vanasse laevaehitustehasesse kuskil saarel, aga midagi nii radikaalset ei osanud oodatagi. Arena näeb välja nagu suur kuut (selleks seda ka kutsuma hakkame), mis asub keset võsa. Otse meie hotellist sõidab buss sinna 20 minutit, aga seda luksust ei saa me mitte iga päev kasutada. Intrigeeriv igatahes.
Kaua ei jõua omapärase asukoha üle juurelda, sest Tanjal algab proov ning meil on vaja õhtuks Ringvaatele lugu toota. Kaamerad-mikrofonid surisema ja tööle!
Kontserdisaal ja lava on tõesti võimsad, ma ei ole midagi sellist kunagi näinud. Sellest, kuidas Eesti lugu mõjub, ma eriti aru ei saa, sest ümberringi on nii palju huvitavat.

lava

Jätan poisid intervjuusid lõpetama ning suundun otsima pressikeskust, et kiiresti materjal sisse võtta ja monteerima hakata. Kuna kogu tegevus (v.a. kontsert) toimub hiigelsuures telklas, siis võtab orienteerumine alguses omajagu aega. Leian õige koha, tuvastan wi-fi parooli ning kappan esinejate areaali tagasi, et oma maja (loe: kott tehnikaga) selga võtta ja sama teekond uuesti läbida. Ühendan arvutid, kettad, draivid, loon netiühenduse. Saabub Reimo ja hakkab lugu kokku panema. Ka pressikeskuses näidatakse suurtel ekraanidel pidevalt käimasolevaid lavaproove, mis on iseenesest tore, aga ... miskipärast arvatakse, et ajakirjanikud soovivad tunda end kui Aerosmithi kontserdil ning heli on talumatult vali. Vaevalt kuulen klappidest intervjuude teksti, mingist korralikust helimontaazhist ei saa juttugi olla. Omandan tunde ja mälu järgi helide tegemise oskuse: intekad +3, muusika -4, taustad -15 jne. Mõnel harval vaikusehetkel (kui proovides on vaheaeg, kuid telgi selja taga kolistavad traktorid), kuulan kriitilisemad kohad üle ning teen kiired parandused. Montaazhiga läheb kiireks, Eestis on ju kell tund aega ees ning Ringvaade ei oota. Lõpuks on lugu valmis, internett töötab vilkalt ja lugu läheb üles.

Tagasi linna sõidame shuttle-bussiga. Busse on kahte sorti - A ja B - kuid pole võimalik tuvastada, kuhu nad täpselt sõidavad, sest sõiduplaane ja muud infot pole veel üles pandud. Valime ei-mäleta-miks bussi A ja reis algab. See buss sõidab läbi absoluutselt igalt poolt ning kuigi mul pole midagi tasuta linnatuuri vastu, võtavad nälg ja väsimus võimust ning ainus soov on kiiresti oma hotelli jõuda. Pärast pikka üht ja teistpidi keerutamist saabume lõpuks oma hotelli lähistele ning veel mõned tiirud hiljem lubatakse meil ka bussist väljuda. Home, sweet Scandic!

Õhtusöögiks soovitab Vilbre meile hotelli vastas asuvat restorani Sultan, mis on tõepoolest suurepärane koht. Ettekandjad pole eriti entusiastlikud, kuid toit on maitsev ja kesklinna arvestades täiesti mõistliku hinnaga. Rohkemaks meil tol õhtul jõudu ei jätku. Head ööd!

Laupäev, 03.05

Alustame hommikut juba tuttava munapudru, peekoni ja kaneelisaiadega. Reikop testib ka erinevaid juustusid, millest üks on hea ja teine lõhnab nagu kaalikas. Rahvast on murdu, ilmselt on selle põhjuseks möödunud 1. mai ja pikk nädalavahetus. Erinevad keeled, mida kuuleme, annavad märku sellest, et Eurovisioon on majas. Nägupidi kedagi veel ei tunne. See on ka mõistetav, sest esinejad tuunitakse lavaleminekuks nii üles, et Harju keskmisest prillidega tuustist saab tõesti imekaunis printsess ja hommikuse müslikausi taga teda tõesti ära ei tunne ja autogrammi saamiseks pikali ei jookse. Aja jooksul tuvastame, et meie hotellis elavad nii ungarlased, lätlased, soomlased, austerlased, makedoonlased kui prantslased.

Tänane märksõna on "3+1" ehk läheme Reikopi ja Meelisega tegema lugu mõnest Kopenhaageni vaatamisväärsusest. Pusserdame ESC ametlikud kõnekaardid kaasavõtud vanadesse telefonidesse, jagame oma uusi numbreid, soovime Reimole kena hommikupoolikut loomaaias ja asume teele. Paberil tundub plaan suhteliselt kergesti teostatav, kuid esimene tõrge ilmneb juba tellitud autosse istudes, sest meile autojuhiks saabunud tütarlaps ei ole kohalik ning isegi Väikese Merineitsi leidmine osutub parajaks pähkliks. Õnneks on Reimo veel hotellis/netis ning ta saadab meile igaks juhuks kõikide kohtade aadressid. (See tegevus kulutab kõnekaardilt kogu "tasuta" suhtluse limiidi ning edaspidi jätame topelttelefonid hotelli)

Üle vee näeme oma "kuuti" ka pidulikumast küljest ning toodame stände ja katteplaane. Loomulikult ka turistifotosid. Sama kordub Merineitsi juures, kus käib ootamatult suur möll. Ausalt öeldes ei arva ma sellest kivijunnist eriti midagi ning olen nõus libedatel kividel turnima ainult selleks, et Reikopi ständi ajal peegeldajat hoida.

Merineitsi juures pingil peesitades, (Meelis palehigis töötamas) kohtume taani keelt rääkiva aasia prouaga, kes meile Falun Gongi pähe määrida püüab. Ei õnnestu. Ei ole lihtsalt sellel lainel.
Edasi suundume Kristiaaniasse. Taksotüdruk on vahepeal ka ise kõikide kohtade aadressid hankinud, kuid see ei tähenda, et edasine marsruut lihtsamalt läbitud saaks.
Kristiaanias teeme mõned kiired ständid ja põõsa vahelt ka paar katekat. Ei hakka peksa saamisega riskima ning iga hinna eest kanepipläru pildile ei püüa. Isegi n.ö. väravast on pilt piisavalt huvitav.

Jalgrataste rohkus linnas on muljetavaldav ja kadedakstegev. Iga nurga peal puntrasse pakitud rattad ja suvaliselt seintele-plankudele kleebitud Europarlamendi valimistel kandideerijate plakatid loovad mõnusalt vaba õhkkonna. Arutame omavahel, et Eesti/Tallinn on muutumas liigselt kontrollitud-reglementeeritud steriilseks ja igavaks kohaks. Rohkem lipendavaid plakateid!

Järgmine peatus on maailma kõige parema restorani, NOMA, juures. Enne peatume iga teise lähedalasuva maja kõrval, sest maailma kõige parema restorani leidmine ei ole just lihtne ülesanne. Lõpuks oleme kohal, sisse meid muidugi ei lasta, aga pole hullu. Ka väljast on majakärakas piisavalt huvitav. lisaks on neil ukse kõrval kaks mesitaru, mille juures askeldav mesinik koos oma hoolealustega "kindlustab" meile vähemalt neli head plaani. Mesilinnukesed on kohal ka Reikopi ständi juures, aga kolleeg on vapper ja lõpetab ühe duubliga.


Kopenhaageni linnaplaneerijatele tuleb au anda, et kanali äärt ei ole umbselt täis ehitatud ning seetõttu avanevad igalt poolt imekaunid vaated.

Kihutame edasi, sihtkoht National Museum, kus Reikop plaanib proovida maailma vanimat õlut. Kuigi meil pole mingeid eelnevaid kokkuleppeid, lastakse kaameraga õllele ligi vaid pärast lühikest telefonikõnet. (Teen maailmamuutva avastuse, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks ka Kopenhaagenis: turris ja torssis tigetsejad ning chillid elunautijad.) Maailma vanim õlu maitseb nagu maailma iga teine õlu. Isegi paremini, sest oleme juba üsna janused ja näljased. Puhkepausi pole loota, sest ees on veel vähemalt 3+1 asja.
Tivolis kaob Reikop mitmekümneks minutiks "läbirääkimiste laua taha" ja naaseb kolme lehekülje allkirjastatud dokumentidega. Kõik ikka selleks, et me paari-kolme karusselli filmida saaks. Neid pabereid ei küsi meilt seespool väravaid küll mitte keegi, aga kokkukortsutatuna transpordin need isegi kohusetundlikult Tallinnasse. Mine sa tea.
Mina pole suur lõbustusparkide fänn ning atraktsioonidest enam paelub mind söögitänav (kõht on juba ammu selgroo küljes kinni), aga püsime kursil ja otsime erinevatest soppidest huvitavaid plaane. Maailma kõige kõrgem kettkarusell mind samuti eriti ei vaimusta, aga kõrgustkartvale inimesene pole ilmselt ka sihtgrupp.

Oleme välja teeninud lõunapausi. Kohtume Raekoja platsil Reimoga, ühtlasi näeme ametlikku Eurovisiooni väravat ja homset avaürituse paika. Ei midagi erilist, aga ehk on asi selles, et pool platsi on ehituseks suletud ning grandioosseid vaateid ei avane.

Lõunatame juba tuttavas Sultanis. Toit on endiselt hea, ettekandja endiselt mitteentusiastlik ning selgub, et suur õlu on tõeliselt suur. Mis muidugi liigitub pigem plusside kui miinuste valdkonda. Ei ole mingit tahtmist uuesti võttele minna, aga kuna 2+1 episoodi on veel tegemata, siis pole pääsu.

Esimene peatus on maailma pikimal jalakäijate tänaval, kus peale Eurovisiooni siltide pole midagi huvitavat. Ka nende loogikast ei saa me aru ning tõmbame kiirelt otsad kokku. Kaneelisaiade leidmine on omaette väljakutse ning esialgu jääme sellele esmapilgul lihtsa ülesandega jänni. Taani kuulsamat kondiitritoodet ei pakuta laupäeva pärastlõunal mitte üheski kohvikus. Lõpuks marsib Reikop hotelli läheduses asuvasse Lidli poodi ning leiab (hoolikalt peidetuna, kusjuures) kaks viimast saiakest. Teostame saiaepisoodi hotelli lobby-baaris.

Paar tundi puhkuseks ning jälle minek. Sedakorda koos Eesti delegatsiooniga klubiõhtule, kus peaksid lauldes ja juteldes vennastuma vennasrahvaste (ja teiste) esindused. Kohal on peale meie ka lätlased, leedulased, ungarlased. Meeleolu on alguses pisut jäik ja kohmetu, kuid õnneks pakutakse piisavas koguses tujutõstjaid. Teeme mõned intervjuud ning otsustame vahepeal tagasi hotelli minna, sest Tanja esinemine on planeeritud alles kella poole üheks öösel. Lisaks lubatakse klubis suitsetada (suitsetajate ja mittesuitsetajate tsooni vahel on mõtteline joon) ning tunnen, kuidas silmad kiiresti kipitama hakkavad. Ja kuna silmi on vaja lähipäevadel rohkem, kui läti bändimehe muljeid või ungari lauja kurba pilku, siis lahkumegi. Seven Elevenist võtame õlled ja suupisted ning teeme hotellitoas mõnusa äraolemise. Reimo ja Meelis suunduvad tagasi klubisse, mina lähen magama.
Hommikul kuulen, et Tanja ja Timo esinemine oli väga hoogne, klubitäis rahvast huilgas ja hüppas ning ürituse võis lugeda kordaläinuks. Selles pole mul mingit kahtlust, sest juba nende kahe päevaga on Tanja end näidanud kõige paremast küljest. Tõepoolest artist suure A tähega. Amazing!

Pühapäev, 04.05

Pärast juba traditsioonilist hommikust kombinatsiooni munapudru-peekon-kaneelisaiad, läheb Reikop kunsti nautima, Meelis linna peale, Reimo lugu kokku panema ja mina materjali sisse võtma.
Lõunatame jälle Sultanis, seekord saame ka väikese meelelahutusprogrammi osaliseks, sest saali ühes otsas tähistab pisemat sorti taani suguselts kas pulmi või matuseid. Reimo teeb meile otsereportaazhi vanavanemate ja lapselapse suhetest, samal ajal kui Reikop annab intervjuud Vikerraadiole.

Päeva teine osa on glamuurne.
Nali.
Täna on Eurovisiooni ametlik avamine, mis tähendab nn. punase vaiba üritust Raekoja ees ja linnapea vastuvõttu delegatsioonidele sama hoone sees. Läheme punase vaiba äärde küll oma arust piisavalt vara, kuid mitte ühtegi vaba kohta, kuhu kaamera panna, me enam ei leia. Esialgne frustratsioon asendub peagi hasardiga. Meelis võtab plaane nii võimatutest kohtadest nagu ta vist kunagi pole teinud. Isegi ühel jalal seistes on tal kaader laitmatu kompaga, fantastiline! Reimo surub mikrofoni peaaegu läbi kellegi kõhu, aga oma soundbite'i same kätte. Me pole ainukesed, kes peavad töötama nagu piletikontrollid täistunni bussis. Rootsi riigitelevisiooni reporter peab kohe-kohe tegema live-lülituse, kuid ka tema ei pääse n.ö. reelingu äärde punasel vaibal kõndijatele ligi. Kohtade pärast käib armutu võitlus, korraks öeldakse inetusi, aga lõpuks on kõik jälle sõbrad. See tähendab, suurte kaameratega grupid on sõbrad ja elavad üheskoos oma ärritust välja online reporterite peale. Veebimeedia pealetung tähendab ka Eurovisioonil seda, et pressi on punase vaiba ääres kordades rohkem kui vanasti, sest iga telefoniga filmija on ühtäkki ajakirjanik. Saabub Reikop, kes asub kohe tootma stände stiilis "Oleme siin sündmuste keerises, kus iga kaadri pärast võideldakse elu eest" ning on täielikult oma sõiduvees. Korraks tundub mulle, et tunde kestnud trügimine tekitab juba hallutsinatsioone, sest üle piirdeaia hüppab Super Hot Cosmos Blues Bandi solist Janno Reim. Kui ta sujuvalt kaamera haarab, saan aru, et tegemist on siiski Hollandi TV operaatoriga. Stiil ja attitude on igatahes sama.
Kauaks ei saa ma "Janno Reimiga" pilke vahetama jääda, sest punasele vaibale on jõudnud üks tänavuse Eurovisiooni saatejuhte Pilou Asbaek, ilmselt ainus selle üritusega seotud inimene, kellest ma sel hetkel tõsiselt vaimustuda suudan. Reikop on käpp ja teeb pilti ning torkab pärast seda härrale veel ka meie mikrofoni nina alla.

Intervjueerime veel islandlasi. Tuleb välja, et tüüp, keda seni parlamendisaadikuks pidanud oleme, ei ole seda mitte. On hoopis üks teine tüüp.
Kuna kõik elavad endiselt meil seljas ja meie elame teistel seljas ning Reikopil on luureinfot, et Raekojas sees on hoopis lahedam ja lisaks pakutakse süüa, siis korjame kodinad kokku ja jätame punase vaiba oma elu elama.

Sees on tõesti mõnusam, kõik artistid kohe käe-jala juures. Võitlen kiusatusega Pilou Asbaeki pintsakust sikutada, aga jätan selle siiski tegemata. Paljuski sellepärast, et tema kõrval seisab teine õhtujuht, Nikolaj Koppel, kes pole ka just papist poiss. Kahjuks lahkuvad nad mõlemad üsna pea, aga see eest siseneb tõelisel lavakõnnakul Filipp Kirkorov. Kõik kogunevad nagu mesilased kohe tema ümber, unustades isegi "habemega naise", kes siiamaani intervjuuderekordit hoidis. Ei jäta meiegi Kirkorovit rahule ja on täiesti uskumatu, kuidas mõjub sõnapaar "Estonskoje televidenije". Kirkorov pööritab meelitatult silmi ning saadab tervitusi Anne Veskile.
Jututame kõiki vähegi erksamaid tegelasi, laseme armeenia poisil eesti lugu järele teha ning islandi lauljal Tanjaga kleite võrrelda. Tanja särab igas situatsioonis ja iga nurga alt. Temas on see miski, mis kaameratule süttides ka kõik ümberringi särama paneb.

Viimaks tundub, et aitab kah. Lubame endale paar õlut ja sööme kõhud täis. Andres, üks kolmest Eurovisiooni ametlikust fotograafist, jagab huvitavat siseinfot (ei midagi keelatut, lihtsalt tema näeb oma töö tõttu rohkem kui teised), nurgas silmame üht kõhukat hiina härrat. Kas tõesti on huvi Eurovisiooni vastu Hiinas nii suur?
WC-s kohtun Conchitaga ("habemega naine"), kes kohmitseb oma kleidi kallal ja teatab võluvalt naeratades, et nende seelikutega on jube tüütu asju ajada. Ta on niimoodi meetri pealt suheldes veel sharmantsem kui intervjuudes. Olen leidnud uue lemmiku!

Lahkume Raekojast, kus pidu veel kestma jääb, sest mõned on ikka täitsa hoos. Läti naine vehib tantsida nii hoogsalt, et tema juustes olev lill, mis muidu näib olevat kruviga kinnitatud, ähvardab kohe minema lennata. Võtame õuest veel ühed õlled ja suundume hotelli poole. Teel püüab pilku erinevates lipuvärvides veiklev klaasist maja. Meelis paneb kaamera käima: kaks kärbest ühe hoobiga - head plaanid ja ei pea kõndides õlletoobiga vehkima.

Hotellis hakkab Reimo kohe intekaid läbi vaatama, mina võtan materjali sisse ja kobin magama. Äratuse panen kella viieks.

Esmaspäev, 05.05

Vean end vaevaliselt voodist välja ja arvuti taha. Lõpetan laupäeval tehtud lugude katmise, jahmerdan mingi tobeda tiitriga, vaatan läbi eilset punase vaiba materjali. Lõpuks on käes hommikusöögiaeg - munapuder ja kaneelisaiad ootavad! Kuna tundub, et meie hotellis on kaneelisaiade kontsentratsioon ühe ruutmeetri kohta kõige suurem, siis teeme mõned katteplaanid laupäevasele loole juurde.
Poisid lähevad kuuti (arenale) ja mina jään hotelli monteerima. Mõne tunni pärast, kui proovin loo esimesi minuteid üles laadida, saan aru, et wi-figa on nagu on. Ehk et eriti ei ole. Shuttle-buss arenale peaks väljuma viie mintsa pärast. Pakin ülehelikiirusel asjad ja torman alla. Jooksen peaga kõhtu Timole ja Vilbrele ning smugeldan end hoopis Eesti delegatsiooni bussi peale.

Pressikeskuses on olukord endine - tuul puhub telgipragudest, traktorid kolistavad seina taga ja musa möirgab. Aga muidu pole viga midagi, automaadist saab kohvi ja vett, delegatsioonide alast näppame küpsiseid ja puuvilju.
Monteerin, monteerin, monteerin.
Panen loo üles kahes osas ja vaene Andres peab minu soperdustega Tallinnas ilmselt suurt vaeva nägema. Aga lugu jõuab eetrisse ja kõik on õnnelikud.

Poisid läehvad uurima kas, kust ja kuhu sõidab lubatud shuttle-boat, et sellest homse Ringvaate loo juurde väike episood teha. Mängin mõttega minna saali vaatama õhtust proovi, kuid loobun sellest. Pealegi, Reikop lahkub homme hommikul ning otsustame hotelli lobby-baaris väikese lahkumisõhtu teha. Pakin tehnika kokku ja lähen shuttle-bussi ootama. Kohtun paari kohaliku põõsa-inimesega, kes küsivad pileteid üritusele ning olen tunnistajaks Vera Serdutshka uhkele saabumisele. Kõigest tund aega bussis koos kohustuslike lisatiirudega ja olengi kodus.

Reikopi ja Reimoga jätkub juttu kauemaks ning alkoholi ja uneaja kuritarvitamisest päästab meid mingi erakanali operaator, kes koos Eesti delegatsiooniga proovist saabudes meid miskipärast filmima hakkab. No thanks!

Teisipäev, 06.05 poolfinaali päev

Igahommikust munaputru manustades ei ole küll mingit erilist tunnet. Et tähtis päev või nii. Pigem rõõm pisut vabamast hommikust, mis võimaldab korraks mänguasjapoodi minna ja lapsukestele "Emme, mis sa tõid?" asjad hankida.
Lõunaks sõidame arenale. Mina hakkan monteerima tänase päeva lugu, Reimo hoiab toimuval silma peal. Peagi saabub ka Eesti delegatsioon ja hakkab valmistuma viimaseks prooviks. Teeme Tanjaga n+1 intervjuud.

Saan õhtuse Ringvaate loo valmis ja üles laetud, kõrvulukustav muusika ja selga puhuv tuul ei morjenda enam üldse. Pressikeskuses töötav seltskond hakkab vaikselt omaks saama. Kuna poolfinaalini on veel aega ja vahepeal linna sõita pole mõtet, sobitangi uusi tutvusi. 

Lõpuks on aeg kaamerad garderoobide juurde valmis seada, Eesti delegatsioonilt viimaseid lausejuppe püüda ja Tanja koos kaaskonnaga lavale saata. 

Machete tappis Risttuule

Üritasin ka vaadata paljukiidetud filmi "Risttuules". Justnimelt üritasin, sest vaatamata katsest olla avatud ja huvituda, ei suutnud see ... okei, öelgem ta kohta hetkel ikka film ... mind esimese 10 minutiga küll kuidagi käima tõmmata. Andsin talle armust veel 10, aga ei midagi. Kui on igav, siis on igav - isegi kui teemaks küüditamine, mis peaks ju iga eestlase plaksust ekraani külge liimima.
Ma ei ole üldse eriline süngete-õudsete-elame-siin-halli-pilve-all filmide austaja. Mitte et ma neid üldse ei vaataks, vaatan küll. Aga ainult väga valitud asju. Leian, et asjatult ja suure kunsti nimel end pidevalt masendada lasta (mida võib ka "mõtlema panemiseks" või muuks sügavmõtteliseks BS-ks kutsuda) pole mõtet.
Küüditamise teema ja Eesti kurb ajalugu üleüldse võiks muidugi olla meie filmitegijate leib ja või. Aga mina paluks seda oluliselt atraktiivsema sisu ja vormiga. Mitte et stedicamiga tummalt seisvate inimeste ümber tuiutamine omamoodi huvitav poleks olnud, aga just nimelt ainult tehnilisest vaatenurgast see mind paeluski. Sisu - niipaljukest kui seda selle 20 minuti jooksul oli - jäi kurvalt üheülbaliseks. Küüditamine oli raju ja karm ja traagiline - yeah, I get it, let's move on.

Elioni videolaenutusest vaatasin Rodriguese järjekat "Machete Kills". See tõmbas küll kohe tuurid üles ja pulsi pekslema, rääkimata naerulihaste pidevast kasutusest. Tundus, nagu oleks RR teinud selle filmi ainult montaazhitrikkide pärast. Aga vahet pole, väga meeleolukalt kukkus välja.

"Machete don't tweet"

Pussy Riot @TlnMusicWeek

See, kuidas Pussy Rioti liikmetega Venemaal käituti, on üks asi ja väärib paljuski hukkamõistu.
Kuid neid mingiteks erilisteks demokraatiakuulutajateks pidada on minu meelest ka natuke liig.
Võin olla vanamoodne, kuid teiste usulistel väärtustel tallamine (olgugi õilsal eesmärgil ja kasvõi performance' sildi all), ei ole õige.

Reisijutt

Minu meelest olid puhkused-reisid enne sotsiaalmeedia turuletulekut oluliselt põnevamad. 

Nii enda kui teiste omad. 

Läksid ära ja keegi ei teadnud sinust päevade, nädalate või kuude jooksul midagi.

Praegu ei viitsi kellegi puhkuse- ja reisimuljeid kuulata. FB jms. tõttu tunnen, nagu teaks juba kõike. 

Ja põhimõtteliselt ei jõua kedagi isegi korralikult igatsema hakata, sest ta virvendab-säutsub-blogib-sheerib ja foorskväärib su elus pidevalt edasi. 

Võiks ju hoopis virtuaalselt reisida? Hulk pappi jääks igatahes alles ning ahastus selle pärast, et "kõike huvitavat" ei jõudnud seinal jagada ning iga torni ees selfit teha, jääks ka kogemata.