Kiiks-kääks vol.2

Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!

I want this at 51

The pictures for Talbots Fall 2011 starring Julianne Moore are probably photoshopped and then photoshopped again, but I don't care. If I could look remotely as good as JM at that age ... I would  photoshop myself every day and distribute the outcome among all the people I know.

Photo: Talbots

Tsirkus on linnas

Mida rohkem seda presidendivalimiste tingel-tangelit jälgin, seda enam tundub, et ajakirjanikud keskenduvad täiesti valedele asjadele. Ajakirjanduse roll võiks olla siiski natuke suurem kui tühipaljas emotsioonidel sõitmine.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.

Kiiks-kääks vol.1

Mul on päris palju kiikse (kellel ei oleks). Enamikku nendest varjan ma kiivalt avalikkuse eest (kes seda ei teeks) ja kõige veidramaid ei jaga ka kõige paremate sõprade ega koduloomadega. Koduloomi mul tegelikult ei ole, nii et see viimane väide jääb siinkohal poolikuks.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.

Vabaduse laul

Legendaarse "Eestimaa Laulu" ajal olin mina 12-aastane. Raadiost kuulates sain aru, et see on midagi uskumatut. Midagi sellist, millele kõigest hingest kaasa elada ja eluks ajaks meelde jätta. Nii väga tahtsin sel päeval Lauluväljakul olla ...
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.

***

Ka õnnelikuna võib kiusatust tunda ...

20.08.2011

Vabadus!

See pole ainult sõna, mida hooletult siia sinna loopida.

See on väärtus, mida tuleb hellalt hoida, toita ja kaitsta.

Eesti, ma armastan sind!

P.S. Hetkelisel patriotismi- ja härduselainel seilates ei saa ma muidugi märkimata jätta, et olen täna n+1 intervjuud kuulates paar korda ikka tõsiselt vihastanud. Mõned tüübid ikka suudavad ka tänasel kaunil päeval inimeste südametel trampides endale poliitilist võid moka peale määrida. Rohkem riigimehelikkust, rohkem selget pilku ajalukku vaadates!

Rääkimine hõbe ... jne

Lappasin täna vahelduseks (ei teagi, mille vahelduseks) online Õhtulehte ja muid kollaseid väljaandeid. Ja nii tahaks keelt teritada selle kallal, et kuidas mõned avaliku elu tegelased suudavad endast nii ise kui kindlasti usinate ajakirjanike abiga ikka eriti pooletoobist muljet jätta.
Pakun, et Õhtulehe ajakirjanikel on lausa mingi nimekiri nendest, kes absoluutselt igale küsimusele alati vastata tahavad. Olgu teemaks püsililled koduaias või kondoomivaba seks.
Sattusin peale ka suvisele naistesaatele "Minu imeline elu", kus räägiti lahkuminekutest. Ja üks armas naiska ütles, et armastus on vabadus ja kui sa kedagi armastad, siis sa oled õnnelik ka siis, kui ta leiab kellegi teise, keda armastada. Väga suuremeelne, aga minu jaoks küll täiesti teostamatu. Ma ei kujuta ette, et suudaksin hellal häälel mehele head teed soovida, kui järsku mingi teine naine teele satub.

Mina ja kaks asja

On mingid nimed või nimetused või pealkirjad, mis lihtsalt ei meeldi. Ja ajavad täiesti närvi. Kuigi saan aru, et selline emotsioonitsemine mingi minusse absoluutselt mittepuutuva asja üle, on sulaselge tobedus. Aga no teisiti ka ei saa. 

Näiteks mind ajab täiesti hulluks see pagana Ewert and the Two Dragons. Two Dragons iseenesest oleks ju veel korralik C-kategooria bändinimi, aga niimoodi kokkumunserdatuna .... Nagu mingi vaese mehe Nick Cave and the Bad Seeds. Ja iga kord, kui seda ewertandthetwodragonsit kuskilt kuulen (ja seda kuuleb sel suvel ikka üsna ohtralt ja igalt poolt), on mul selline tunne, nagu oleks nõgestega vastu sääri saanud.

Kusjuures mõnede lugude mõned kohad ei ole sellel bändil sugugi halvad. Vastupidi. Täiesti toimivaid viisijuppe on suudetud välja mõelda. Aga siis tuleb mulle kohe jälle meelde, et Ewert ja Kaks Draakonit ja ... ongi korras. Ja siis veel, et .... aitab juba sellest mütsist.

Photo: Annika Haas / Eesti Ekspress

P.S. Mina ise olen muidugi maailma parima stiilitajuga, maailma kõige ägedama nimega ning maailma parimate lugude autor. Aga sellest olete te juba niikuinii aru saanud.

Day 7

Ikka valutab. Täiesti "by the book" on see asi mul. Loodetavasti nii ka jätkub, et ehk max. 10-11 päevaga saab valuaeg ümber. Paracetamol ajab juba rohkem iiveldama kui antibiootikum.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.

Day 6

Jälle valutab. Aga see pidigi vist niimoodi "lainetena" käima, isegi arsti poolt kaasaantud paberile on kirjutatud, et valu kestab 10-11 päeva, valumaksimumiga 5-7 päev. Nii et tuleb ära kannatada. Kuna eile sain juba rohkem süüa (kartuli-porgandipuder), siis ei ajanud ka antibiootikum nii jubedalt iiveldama.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.

Day 5

Konsulteerisin eile perearstiga ning ta kirjutas mulle teise antibiootikumi. Duracef. Lahustuvad tabletid. Põhjusel, et neid teisi - pirakaid Amoxicillini tablette -  ei saaks ma ka terve kurguga neelatud. Mina ja minu foobiad.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.

Day 4

Just one word.
PAIN

I don't regret the having the surgery, but it just hurts so much. I have not slept for all these nights, because I still haven't taken the strong painkillers. Because I am afraid that it might get worse and I need something when that happens.

Day 3

Kolmas operatsioonijärgne päev. Kolleeg Reikop vitsutas sel ajal juba viinereid, aga mina ei saa peale jäätise ja keefiri midagi neelatud. Ega eriti ei julge ka. Nagu arvata võis, läheb üldine enesetunne paremaks, aga kurguvalu hullemaks. Ei taha kangeid valuvaigisteid ka võtta, hoian neid selleks ajaks, kui valu väljakannatamatuks läheb. See veider põsepaistetus ja ragin tunduvad pisut järgi andvat, igaks juhuks helistan mõne päeva pärast arstile ja uurin, kas see kõik peabki niimoodi olema.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.

photo via Victoria Beckham's Twitter

I feel like shit ... and look even worse

Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.

Coke

Mees ja laps magavad, mina joon kokakoolat ja vaatan Ameerika Supermodelli. Miks? Sest mu pea lõhub valutada nagu teeks seitse puuraidurit teist päeva ületunde, aga kuna ülehomme on operatsioon ja narkoos, siis ei tohi valuvaigisteid võtta. Tavaliselt aitab mind peavalu puhul kuum kakao, aga seda hetkel pole. Üritan kokakoolast ja suhkrust viimast võtta. Ah, et miks ma seda mõttetut supermodelli vaatan, küsivad nüüd mõned kriitilisemad ja intelligentsemad. Sellepärast, et mulle meeldib.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.

Mr. B

I just watched "Traffic" again. It has such a great cast and Soderbergh is so good telling stories like this. I am not so thrilled about the blue-yellow separation trick he used in "Traffic", but it is a minor problem. Especially as one of my favourite actors makes such a brilliant role there. Of course I am talking about Benicio Del Toro who has kept a special place in my heart already since "China Moon" and "Basquiat".
I know that he is considered weird and scruffy and some might even say that he is not such a great actor, but I totally disagree. Yes, he does not play in many films, but the ones he chooses to be a part of usually tend to be quite significant. I doubt "21 grams" would be half as good without him. Or "Snatch". Or "Fear and Loathing in Las Vegas". Del Toro is just one of these guys who crawls under your skin and stays there. Whether you like it or not. I like it. A lot.

Photo: WENN