Kuidas toetad sina?

Ajendatuna valulistest rektsioonidest, mida põhjustas minu imestus Evelin Ilvese taaraautomaadi-charity üle, pidasin eile maha pika chati ühe ammuse sõbraga. Veendumaks, et ma pole lapsega kodus olles totaalselt oma sotsiaalset närvi ära suretanud ja mõnest asjast ikkagi veel adekvaatselt aru saan. Selgus, et kõik pole lootusetult kadunud ning minu seisukohad ei kuulu esialgu veel punasesse raamatusse.
Olgu selle taaraautomaadiga kuidas on - minu meelest on see kampaania (eriti muidugi Roosiaia PR üritus) läbimõtlemata ja toores, aga eks heategevuse sildi all antakse paljugi andeks. It's the idea that counts, right? Aga mind jäi painama mõnede mulle vastanute argument, et küll on hea, kui saab lihtsalt automaadil nuppu vajutada ning ei pea annetamiseks (heategevuseks) tont-teab-mida tegema. No kui laisk saab üks inimene olla? Või kui külmalt heategemist kalkuleeriv, et ühe nupuvajutusega oma südametunnistus selles valdkonnas pikemaks ajaks vaigistada? Ja kuidas saab tänapäeval (kui just ei ela keset põlislaant ilma igasuguse inim- või elektrooniliste kontaktideta, mis mõnes mõttes on juba ise heategevus) väita, et annetamine või heategemine on keeruline? Vali endale südamelähedane organisatsioon, fond, misiganes - tee pangas püsikorraldus ja oledki andnud oma väikese, kuigi umbisikulise, panuse. Pole ju keeruline. Ja lapsed saavad rõõmuga taarat edasi viia ja teenitud raha eest endale kommi osta .... mitte ei pea näitlejaid-teatreid toetama ....

MOOD

Ostsin täna ajakirja MOOD, mis meeldib mulle üldiselt rohkem kui COSMOPOLITAN või ANNE&STIIL. Kui viimatinimetatud üllitiste puhul piisab kiirest läbilappamisest ja vahel ka mõne pildiseeria vaatamisest, siis MOOD pakub üldjuhul ka lugemiselamuse ning harib minusugust moevõhikut antud valdkonnas üsna tublisti.
Juunikuu numbri ostsin ma tegelikult Eric Bana pärast, kes on alates Black Hawk Downist minu meesnäitlejate topis kogu aeg kõrgetel kohtadel olnud. Intervjuu oli naisteajakirjale omaselt igav, aga pildid ilusad. Sellest piisas. Sama kehtis ka Hendrik Sal-Salleri puhul, kelle intervjuu sõnaline osa Banale pika puuga ära tegi. Igati arusaadavatel põhjustel.
Kaanefoto Hedvig Hansonist on aga nii photoshopitud (photoshopped to the oblivion, nagu armastab kirjutada minu lemmik-kõmusait Celebitchy), et ajab peaaegu hirmu nahka. Samas kui jutt kannab Hedvigile omast olen-hästi-naturaalne-ja-maalähedane vibe'i. Seekord on Hedvig maalähedusega siiski kenasti piiri pidanud ning tema arutelu paarisuhte ja armastuse teemadel täiesti adekvaatne ja mõtlemapanev lugemine. Aga no need fotod! Mul pole sõnu. Moeajakiri võiks oma kaanestaarist ikka tsutike paremad ja huvitavamad pildid välja võluda.
Ka MOOD ei saa üle Karolin Kuusikust, kes figureerib viimasel ajal igal pool ja igas võtmes, nii et hakkab pisut ära tüütama küll. Tõe huvides olgu öeldud, et antud loos astuvad üles ka teised stilistid peale Karolini, aga lehte keerates oli esmareaktsioon - jälle tema!
Olen täna vist liiga kriitiline, aga kuna peale minu ja mõne juhusliku netis uitaja seda kirjutist niikuinii keegi ei loe, siis pole vast hullu.

P.S Mõlemad minu tänased postitused hoiavad pealkirjas sõna 'mood'.
P.P.S Ma lihtsalt pean siia mõne Eric Bana pildi panema. Call me crazy, I deserve that

photos by WENN

Moodne märterlus tööpostil

Ma olen eluaeg suhtunud varjamatu põlgusega (ehk liiga tugev väljend minu kohta, aga las ta olla) nendesse, kes kõiki abikäsi kõrvale lükates üksinda palki veeretavad ning pärast kas halisevad või kiitlevad, kuidas nemad peavad k õ i k  töö oma õlgadele võtma. Kui inimesed poleks oma eksistentsi alguses avastanud ühise tegutsemise jõudu, siis vaevalt 21. sajand meile just sellisena koitnud oleks.
Eriti ajavad mind marru (veidi utreerin jälle) mõned naisterahvad, kes kõigest hingest midagi kompenseerida või tõestada üritades arvavad, et mida enam nad arutult rassivad, seda rohkem vastassugupool neid tähele paneb ja tunnustab. Ja kui siis loodetud aupaistet ja aplausi ei järgne, saavad suure pangetäie sapiga ülevalatud täiesti süütud kõrvalseisjad, kes julgevad arvata, et kõike ei pea siin maailmas naba paigast pingutades üritama üksinda ära teha.
Kui tahad rabeleda, nii et silme eest must ja kiirabi ukse taga, siis lase käia, aga ära upita ennast selle arvelt, mida sa vabatahtlikult endale kanda oled võtnud. Elus on paratamatult olukordi, kus tuleb teha rohkem, kui esialgu planeeritud, aga seda endale elumotoks võttes ei saa automaatselt kangelase säravat aunimetust.
Olen minagi mõnikord rühmanud inimvõimete piiril, oskamata abi paluda või taipamata seda vastu võtta ning kohatises enesehaletushoos on enda märtriks mõtlemine vaid sekundite küsimus. Siis saab aga terve mõistus võitu ning teadmine, et püstolitoru mul ju meelekohale ei suru on siiamaani õnneks kohale jõudnud. Märterlus toidab meie halvemat poolt, õhutab seda üha uuesti ja uuesti oma miinuseid plussidena serveerima ning kaaslaste südametunnistusel alatute võtetega trampima.
Parafraseerides Kreisiraadiot, "Tee, aga ära esine". Kui võrratult lihtsam on elu aktsepteerides teisi võrdsetena enda ümber ning loobudes avalikult kannatamast valikute pärast, mida keegi sind tegema pole sundinud.

Catching up

BLogi on kuidagi tavatult unarusse jäänud. Ilmselt on selles süüdi ilusad ilmad ja mõned tööga seotud kohustused. Ja teinekord lihtsalt on selline periood, kus kohe ei kisu kirjutama.

Elan praegu virtuaalselt Cannes'i lainel. Kuigi on festivale (Tribeca, Sundance etc.), mille programm on mulle oluliselt südamelähedasem ja pakutav valik objektiivselt-subjektiivselt huvitavam, ümbritseb Cannes'i ikka mingi seletamatu aura, mis just selle ürituse nii ainulaadseks teeb.

Üksikvanem otsib kaaslast

Ma saan täiesti aru, miks.
Sugugi mitte alati sellepärast, et kedagi enda kõrvale teleka ette - suguvõsa kokkutulekule - voodisse vaja oleks. Nende rollide täitmiseks piisab ka märksa ajutisematest kokkulepetest. Aga. Lastega on kellegagi koos ikka oluliselt lihtsam majandada. Ma ei mõtle igapäevaseid toimetusi, pesemist ja kasimist, isegi mitte mängimist ja magamapanekut. Emotsionaalselt on lapsekasvatamine minu jaoks palju raskem kui olmeliste asjadega toimetulek. Eriti selles vanuses, kus iga päev on nii tähtis, kus peaaegu iga tund omandatakse mõni uus oskus või sõna. Niiväga tahaks seda kohe kellegagi jagada. Võtta telefon ja teatada tobeõnnelikul häälel, et "Laps ütles oma esimese kahesõnalise lause" või "Laps läks kukkumata diivani juurest kööki".
Õnneks on minu üksikvanema-seisus ajutine ning arvestades, kui paljud päevast päeva oma lapsi üksi kasvatavad, on isegi piinlik niimoodi kurvastada. Lohutuseks on see, et iga päev viib taaskohtumisele lähemale ning vahepeal täheldan lapse sõnakesi ja naljakesi usinalt üles, et need juba mõne aja pärast (tobeõnnelikult) ette vuristada.