Lisboa - meu amor

Esiteks - ärge uskuge ühtegi lonelyplanetit või cityguidi, mis ütleb, et oi, see Lissabon on ikka nii mägine, et jalgsi te mitte kuskile minna ei jaksa. Teiseks - ärge uskuge eelpoolnimetatud allikaid ka Sintra jm Portugali kohtade puhul. Kui sa pole just ratastoolis või kipsis ning ei võta eesmärgiks läbi käia absoluutselt kõiki vaatamisväärsusi, siis on jalgsi ikka kõige parem.

Seda sissejuhatuseks ja võib-olla teie reisi õnnestumise huvides. Mina olen õnneks loomult juba nii skeptiline, et viskasin ( nagu tavaliselt) kõik reisijuhid ja kaardid juba kodus kohvrist välja. Pealegi, hello 2018 is calling - kõik vajalik on ju telefonis olemas.

Kuigi meie reis ähvardas katkeda juba enne algust, sest selgus, et Lufthansa oli jätnud muudetud broneeringuga sidumata meie piletid. Ja see selgus 5:30 lennujaama check-inis. Ning lennujaama töötajad ei olnud ka eriti optimistlikud, et asi kuidagigi meile soodsalt laheneda võiks. Lõpuks muidugi lahenes, kappasime väravasse, lennuki uks tõmmati sõna otseses mõttes meie selja taga kinni ja #letsgo

Kes on minuga koos reisinud teavad, et mulle meeldib ette planeerida, aga kohapeal suhteliselt kõik juhuse hooleks jätta. Ma võin vabalt sõita teise riiki ja veeta enamiku ajast hotellitoas telekat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja järgmised kaks tundi teises kohvikus (mida suvalisemas, seda parem) ning külmalt mitte külastada ühtegi monumenti, kloostrit, muuseumit jamidaiganes.
Ja tavaliselt selline suhtumine teebki puhkusereisid lõppkokkuvõttes vägagi mõnusaks.

Ka sel korral leppisime kokku, et kõik peavad saama puhata nii nagu neile kõige rohkem meeldib.
Lapsed olid vaimustuses hotellitoast (ei saa seda neile ka ette heita, sviit oli suurem kui meie 4-toaline korter) ning veetsid julgelt kolmandiku ajast seal. Ka Pez on pigem see tüüp, kes üle poole päeva kuskil ringi kablutada ei jaksa ning chillib hea meelega ühe koha peal.
Niisiis sättisimegi oma nädala sedamoodi, et kõigil tore oleks.
Olen juba aru saanud, et 6 ja 8-aastasele pole mõtet planeerida tihedalt sündmusi täis päeva - lõpuks ei lase väsimus millestki korralikult rõõmu tunda. Ja mis saaks olla tüütum, kui veeta puhkus kella vaadates, et kas ikka jõuame kõik kohad läbi käia.

Esimesel päeval hulkusime Baixas ja Bairro Altos ning tegime laisas tempos turistiasju. Mis nägi välja sedamoodi, et liikusime ühe jäätiseputka juurest teise juurde, lebotasime pikalt jõe ääres ja kui ette sattus, siis sõitsime funiculari ja trammiga.

kohustuslik pilt Rossiol

küpsetatud kastanid

Praça do Comércio. Spordivõistluse tõttu suletud

Pühapäeval jalutasime pikalt Gulbenkiani aias ja pärast ka muuseumis sees.
Founders Collection meeldis lastele väga.
Õhtupoole tegime windowshoppingut Colombos ja sõime sealsamas head-paremat

Esmaspäev - okeanaarium ja cable-car. Okeanaariumi soovitan küll soojalt ja kahe käega. Esiteks asub see lahedas kohas ning ümbruskonnas on tore ka niisama jalutada.

Teisipäeval käisime Sintras. Täpsemalt ainult Pena palees ja pärast matkasime jalgsi alla linna tagasi.
Õhtupoole jalutasime Alfamas, tutvusime kohalike väikeste pererestoranidega - ülimõnus.

Kolmapäev - loomaaed. Jälle koht, mida soovitan. Eriti nö mitte-turistihooajal. Seal võib vabalt päeva veeta (mida me ka tegime) - igav küll ei hakka.

Neljapäev - Prazeres, kohalik elu-olu mitteturistikohtades, ohjeldamatult trammisõitu (soovitan nö linnapäevadeks Viva Viagem kaarti 24h piletiga ja muudeks päevadeks - kui nii palju ei sõida - teist kaarti Zappinguga)

Pank, panga, panka ...

Muidugi vaatasin.
Ja mitte kuidagi tagantjärgi, vaid lausa otse. Istusin teleka ette ja valmistusin elamuseks.
Sest tunnistan ausalt, see ettekiitmine ja haip oli mulle mõjunud küll.
Pealegi Sergo Vares, Tambet Tuisk, Võigemastid - kõik suurepärased näitlejad, eriti ekraanil.

"Me kasvame liiga kiiresti," oli lause, mis Evelin Võigemasti esituses esimesest osast vist küll kõigile meelde jäi. Me napilt hakkasime juba kihla vedama, mitu korda ta seda veel öelda jõuab. Kas oligi tegemist omamoodi "plantinguga" ja see lause saab edasistes osades mingi maagilise ja kõikemäärava tähenduse? Ma väga loodan, sest muidu oleks see korrutamine ju lihtsalt ... tobe.

Kui suht alguses kohe poolpoeetilise kaadritaguse tekstiga sisse sõideti, siis arvasin, et äkki polnud piisavalt materjali, et lugu ainult kaadrisiseselt käima tõmmata. Ja eks see ongi keeruline, aga siiski mõjusid need arhiivikaadrid mulle puhtalt ballastina. Natuke meenutas ühte mu lemmiksarja (Narcos, eriti 1. hooaeg), kus ka suht julgelt dok.materjali kasutati, aga seal oli see balanss rohkem paigas. Muidugi on alati eestikeelset materjali raskem objektiivselt hinnata. Keelebarjääri tõttu tunduvad  välismaa seriaalides mingid üleminekud alati pehmemad kui eestikates.
Oijah, need üleminekud. Või täpsemalt, mitte üleminekutes pole minu ohkamise põhjus, vaid selles, millele üle mindi. No kui huvitav on vaadata kahte inimest üldplaanis teed joomas, eriti kui kumbagi tegelast veel ei tunne? Joogu oma teed kaadriväliselt.
Ja need pikad - ilmselt põhjamaade stiili tabada üritavad - pausid. Kui tegelasega pole veel sidet tekkinud, siis läheb sellel kohal mõte kohe uitama. Mida jokutame, rääkige asjast või müüge mõned aktsiad selle aja jooksul.

Sergo Vares tegi väga hea rolli. Tambet Tuisk ka. Priit Võigemastile oli antud mingi eriti tobe  (aga selleeest pikk!) monoloog, mida isegi Anthony Hopkins poleks suures plaanis välja kandnud. Jne.
Kõige parem screen-presence on Tiina Tauraitel. Tema puhul mõtlen alati, et ingliskeelses keskkonnas kasvades ja heade juhuste kokkulangemisel, oleks saanud temast suurepärane seriaalinäitleja UK või USA teleproductionites.

Ei, häid kohti oli ikka ka. Muigama ajavaid kohti.
Võib-olla oligi tegijate taotlus selline eklektiline tervikut etendav pusa. Ikkagi 90nendad.
Kõik oleks okei, kui ma oleks saanud sellest kõigest mingigi sisulise või visuaalse elamuse. Või sooviks teada, mis edasi saab. Kahjuks ei ühte ega teist.

Üldse ei taha nii kriitiline olla. Aga ma tõesti ei saa öelda, et "Oh, kui lahe" kui ei olnud.
Wikmani poisid, Tuulepealne maa ja Alpimaja on endiselt parimad seriaalid, mis eestikeelsest telekast tulnud.

Tuulte tahutud maa (Joosep Matjus)

Käisime Helenaga eelmisel nädalal vaatamas.
Ootused olid suured, sest kuigi ma pole mingi die-hard loodusfilmide fänn, siis soov saada visuaalset elamust ka oma kodumaa looduskaadritest oli täiesti olemas.
Visuaalset oli film tõesti suurepärane, aga minu jaoks justnimelt kaadri kaupa vaadates.

Kahjuks ei tekkinud mul ei filmi jooksul ega ka pärast mingit tervikutunnetust. Ma ei saanudki aru, millest see film rääkis. Lõpukujundina jäi meelde paarituv põdrapaar, aga mida see täpselt pidi seal lõpus tähendama ... ei saanudki aru.