Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.

Delegation Bubble ehk elu mullis

Eurovision selleks korraks jälle läbi. Õnneks ja kahjuks.
Seekord venis kuidagi eriti pikale. Selgus et õigel ajal koju lennates ma laupäevast saadet mingi nipiga valmis ei saa ning otsustasin veel päevaks sinna jääda. Igati õige otsus.

Ma ei tahtnud sel aastal üldse minna. Veel ärasõidupäeva õhtul kurtsin Ruthile, et nii kõrini on kõigest, mis kaudseltki Eurovisioni meenutab. Lükkasin pakkimise sõna otseses mõttes viimasele minutile ja olin üldse kuidagi liimist lahti. Mis ei ole minu puhul muidugi mingi ime, aga seekord oli asi ikka eriti hull. Kui kellelgi on oskus oma elu keeruliseks elada, siis olen see mina.

Õnneks on Eurovision üks täiesti omaette maailm. Nagu teine planeet, kuhu maandudes oled sunnitud kõik igapäevase ja koormava maha jätma. Päevarütmi määravad Ringvaatele õhtuks lubatud saateminutid ja töö on nii intensiivne, et kõik muu hajub tahaplaanile. Pole aega, tahtmist ega vajadust oma jamadega tegeleda ja nagu minu puhul tavaliselt - jaanalinnuna pead liiva alla peites laheneb enamik asju iseenesest. Ja mõnikord ongi lihtsalt vaja seda ühte hetke, ühte inimest, ühte drinki, ühte head emotsiooni, mis isegi kõigi kriteeriumide järgi vale olles tegelikult kõik jälle paika lükkab.

Show ja produktsioon olid muidugi viimase peal. Raske on ette kujutada, et keegi suudaks ESCd üldse rootslastest paremini teha. Teist poolfinaali sain ka saalist vaadata - üliäge!