The Age of Adaline

Käisin eile vaatamas. Põhjuseks loomulikult filmi peaosalist mängiv Michiel Huisman, kes ei valmistanud pettumust, sest palja ülakehaga duši alt tulek oli täitsa olemas. Nali naljaks, aga ma arvan, et selle filmi kontekstis see võib-olla oligi ta parim stseen. Mulle tundub, et see roll oli tema jaoks liiga "vanilla", liiga positiivne, liiga üheplaaniline.

Stsenaarium oligi selle asja kõige nõrgem koht, aga eks seda oli ka arvata. Kui tahta antud teemal - naine, kes ei vanane - teha just naisi massidena kinno meelitavat romcomi, siis ei saagi muudmoodi. Peabki läila olema.

Ja mis värk on sellega, et kusiganes filmis süüa tehakse, siis peab lõikelaual mingi paprika vedelema? Kas vabad ja vallalised mehed valmistavad ainult paprikatoite?

Mis mulle tohutult meeldis, oli operaatori- (Davind Lanzenberg) ja kunstnikutöö (Claude Pare). Eriti filmi esimeses pooles oli teatav ajatu atmosfäär ja varjatud pinge just visuaalselt suurepäraselt edasi antud. 

Üllatas Blake Lively ja seda just heas mõttes. Ma pole teda siiamaani eriti heaks näitlejaks pidanud, aga see roll sobis talle. Anda edasi aastakümnete pikkust painavat elukogemust ei ole kerge isegi vanemale näitlejale, aga Blake sai sellega hakkama. Rääkides vanemast näitlejast - selles filmis mängis Harrison Ford! Jaa, tema ise. Ja tegi nii hea rolli, et lausa valus oli vaadata. 

P.S. Kui eile kinno jõudsin, siis ründas mind kõigepealt üks proua lokitangide- ja teine siidripurgiga. Ma olin piletit ostes vaateväljast eemaldanud sõnad "Ainult naistele" ning ei osanud aimatagi, et enne filmi algust keeratakse lokke, määritakse kuhugi kreemi ja kinosaalis toimub ka väike teleturg. Loosimised ja puha. Õnneks olid mul klapid kaasas, sain paarkümmend minutit seriaali vaadata.

Waiting list

Battle Creek

Just watched the first episode of Battle Creek and while I am not entirely convinced it is my cup of tea I have to give credits to the opening titles. Very clever.

Are there any nice people to talk to?

Art and Craft
2012
Cullman/Grausman

Stumbled upon this documentary on iTunes while checking out "The 0.99 Rental of the Week" selection. Ashamed to say I had never heard of Mark Landis - infamous art forger and fake (there might be a question mark) philantropist who conned (another question mark) art institutions and museums for almost thirty years "donating" them pieces by known artists, but actually made in Landis' bedroom while watching reruns of old films. 
The thing with documentaries for me is simple. If I like the main character and I am able to feel empathy or sympathy towards him or her, I'm sold. But this story was something else in its own. Mark Landis was able to fool museums all over US for years, offering them fake pieces, NOT asking money for it and posing as a philanthropist sharing his late mother's or sister's belongings. He had a gift of copying various styles of painting and doing it incredibly fast ... while watching TV. The way he did it, almost without passion, somewhat methodically, but absent-mindedly at the same time.
He had been diagnosed with various mental issues and was under a supervision, but other than that - he was just like your next door neighbour, his rooms filled with sketches, paintings, frames, photocopies. He not once bragged about his work, just said it was an easy thing to do. He knew his craft.
A very captivating film indeed.

One of the aliases he had while visiting museums was Father Scott. He just put on a white collar and said that "“You can learn everything you need to be a good priest from the Father Brown DVD series”

Pure Gold

How on earth should I stumble upon the wittiest remarks without watching some really bad reality-TV? Not even possible.
"He's jewish, hairy and 10 years younger than me. Hashtag Susan Sarandon"
(MJ on her new boyfriend #shahs)

Kontakt. Minuga? Teatriga?

Olen alates oktoobrist kord kuus salvestanud/monteerinud saadet "Kontakt", mis on Linnateatri 50. juubelile pühendatud kohtumisõhtute sari selle teatri näitlejatega.
Kui Annamaria mulle sügisel helistas ja seda projekti pakkus, siis ma esimese raksuga ütlesin loomulikult, et mitte mingil juhul! Sest teatavasti olen ma välistanud enda jaoks kõik asjad, mis mingitkipidi teatriga kokku puutuvad. Ma pole kunagi ühtegi etendust salvestanud, ühtegi teatripäeva ülekannet teinud, rääkimata lavastuslikest saadetest või näitlejate portreedest. Kõik, mis seostub teatri ja näitlemisega, võiks minust soovitavalt paari valgusaasta kaugusel olla.
Annamaria seda muidugi ei teadnud ja kuna ta oli mulle juba teatripoolse projekti sünopsise saatnud, siis lubasin viisaka kolleegina selle vähemalt läbi lugeda. Loomulikult ei muutnud mu meelt see mõneleheküljeline kaunilt kujundatud presentatsioon. Isegi kui Elmo Nüganen ja Raivo Põldma oleks selle duetina ette kandnud, poleks sellest piisanud.
Minu vastumeelsus teatri suhtes ulatub paarikümne aasta taha, täpsemalt ülikooli esimesele kursusele. Enne seda oli mu suhe teatriga 50:60 ehk Harju keskmine. Mitte ülemäära vaimustunud (ma pole kunagi tahtnud saada näitlejaks, lauljaks, baleriiniks), aga teatris käisin hea meelega. Põgenemine teismelise karmist argipäevast või midagi. Ülikooli minnes tegin oma arust halvimatest valikutest parima, loobusin juurast ja majandusest ning selle asemel, et kohe telesse tööle minna, otsustasin proovida Pedas näitejuhtimise asemele loodud telerezhiid. Ega mina võinud teada, et Laia tänava seltskond oli muutnud riikliku tellimuse soovis ainult õppekava nime, kuid sisu oli jäetud 95% osas samaks.
Minu vaimustus ägedast kursusest (meil oli väga äge kursus!) asendus ülehelikiirusel halvava hirmuga esimeses erialatunnis, kus kursuse juhendaja meile kiirelt selgeks tegi, et Stanislavski on jumal ja ilma laval oma hinge avamata siit keegi ei pääse.
Mul poleks olnud midagi selle vastu, et kõike seda (etüüdid, töö näitlejaga, lavakõne jne) õppida, aga kuna see toimus tohutult despootlikus õhkkkonnas, kus absoluutselt ei arvestatud, et mõni meist ei ole sinna kursusele tulnud näitlejana laval seisma, siis sai juba nendest paarist esimesest tunnist alguse minu tohutu vastumeelsus kõige teatriga seonduva suhtes. Minu jaoks ei olnud/ei ole midagi hirmsamat kui olla laval, mul puudub igasugune tahtmine-vajadus-salasoov ennast niimoodi väljendada. Aga ma oleks suutnud sellest üle saada ja proovida, kui meie kursusejuhendaja poleks rakendanud nii valusaid võtteid, et mind lavale ajada ja seal hoida. Lisaks esmaspäevi ja kolmapäevi mürgitavatele erialatundidele (millise eriala?), pidime käima ka pidevalt teatris. Sama regulaarselt filme ja telesaateid vaadata polnud vaja. Pole siis ime, et teatriskäimisest sai järjekordne kannatuste rada, ääristatud trotsi ja alati viimasel hetkel erialapäevikusse kritseldatud analüüsidega.
Pikalt arvasin, et viga on minus. Teistele tüdrukutele paistis see teatrivärk sobivat (muidugi olid kõik ülejäänud meie kursuse tüdrukud ka näiteringi kogemusega) ja poisid pääsesid nii ehk naa lihtsamalt.
Siis tuli meile kuuks ajaks Moskvast Mokejev. Tegime Tsehhovi "Kolme õde", analüüsisime ja mängisime. Tema lähenemine oli hoopis teistsugune. Mäletan, et sain pikalt ainult analüüsija rollis olla, enne kui ta mind lavale saatis. Oli endiselt hirmus ja raske, aga tehtav. Ja ei olnud alandav nagu terve eelmine aasta.
Sama kordus kolmandal kursusel Kaarin Raidiga, kui tegime "Onu Vanjat". Ka Kaarin ei surunud meid kõiki iga hinna eest lavale, mängisid need, kes tahtsid, teised said muud ülesanded.
Tavalised erialatunnid muutusid talutavaks kolmanda kursuse lõpus, kui ise enam lavale minema ei pidanud. Shakespeare' sonette lavastades tegin kursusejuhendajaga lõpuks rahu. Näiliselt, aga siiski. Pragmaatik minus ei tahtnud nende Laia tänava saalis veedetud tundide pärast diplomist loobuda, meelega pingutasin lausa cum laudeni välja. Diplomitööks oli õnneks juba telesaade, mille hindamisel mängis suuremat rolli meie telepoolne juhendaja.

Kuidas ma lõpuks ikkagi Kontakti tegema sattusin, jääb mulle endalegi mõistatuseks. (Ilmselt oli asi ka selles, et Annamaria on lihtsalt niivõrd armas kolleeg ja eks ma olen ennegi teinud asju ainult sellepärast, et on lahe seltskond). Mingil meeletesegaduse hetkel ma igatahes oma jah-sõna ütlesin. Seda seejärel kohe kahetsesin ja paar järgnevat nädalat muretsesin, et nüüd ma keeran selle projekti .... ühesõnaga, kihva.
Lisaks kõigele ei tundnud ma ei Paavot, Veikot ega Henrikut - selle asja teatripoolseid vedajaid ja mitte eriti vahetu suhtlejana olin veendunud, et vähemalt pool aastat nad lihtsalt põrnitsevad mind altkulmu ja imestavad, et kust selline teatrivaenaja küll välja on võetud. Ei saanud ma ju esimesel kohtumisel hakata pikalt laialt oma "rasket saatust" selgitama ja lootma, et mulle võõrad tüübid kohe lahkelt noogutavad ja oma kallist projekti teraapiana kasutada annavad.
Esimest salvestust läksin tegema üsna suure umbusuga hinges. Kuigi olin selleks hetkeks asjad enda jaoks juba üsna selgeks mõelnud, painas kuskil kuklas ikka hirm, et äkki see kõik mulle üldse ei meeldi. Ja ma ei mõtle siinkohal, et on igav või kipub venima või muud tavalised hädad. Ei, ma kartsin, et äkki tuleb koos näitlejate ja teatrijutuga minu sisse jälle see vastik tunne, mis tabas mind iga kord, kui ülikoolis saaliuksest sisse astusin. Mõistusega sain aru, kui lapsik see on. Kõik viiskümmend hullu varjundit.

Kell saab seitse. Veel natuke kohmitsemist ja algabki.
Esimesteks külalisteks Evelin ja Hele.
...
Poolteist tundi hiljem on hirm asendunud uskumatu vabanemistundega.
See kõik mõjub hoopis teistmoodi, kui ma oskasin ette kujutada.
See meeldib mulle.
...
Kontakt.

tegeltkavä + Madge, get a life

See, kuidas suhtleme nt. FBs ja Twitteris n.ö. vabal ajal on üks asi ja mulle isegi meeldib, kuidas mõni oskab leida eriti nutikaid lühendeid ja sõnavigureid ning suurtähtede ja kirjavahemärkide puudumine mind selles kontekstis pöördesse ei aja, aga ... kui ma saan tööasju puudutava e-kirja, mis on samas stiilis "valmis visatud", siis ma küll kortsutan kulmu natuke. Ja teen oma veidras peas ühte kasti linnukese.

On totally another note - Benedict Cumberbatch and his maybe-maybe-maybe pregnant fiancee have won the internet. On every gossip-site there are tons of comments under any random Cumby-post. How has that happened? He beats Brangelina and Kim Kardashian, comments-wise. And on these same sites we find poor Madonna wrapping dead celebrities into black rubber stripes claiming them to be her fellow Rebel Hearts. Whatever that means. Number of comments? Too small to notice. I feel sorry for Madge. The woman is old enough to be my mother, but does not seem to have a clue how to sell herself at that age. I get her desire to be controversial, edgy, relevant etc., but to be honest - without at least a half-descent album she does not stand a chance. And the songs that "leaked", well ... they caused probably as much fuss as U2's latest forced download on iTunes. If that. She already is a pop icon, no need to make people forget that with her present-day awful PR.