Eat Drink Love ... or not

You know my obsession with some really bad reality TV, right? I am not proud of it, but for some reason it is something that fascinates the hell out of me. And although I realize it makes me look like twelve kinds of crazy, I can not stop. Well, actually I just don't care about superficial opinions made about my character based only on the contents of my iTunes section of TV-shows.

There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships. 

The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.

Skater-Barbies & some eye-candy

I am watching "Real Housewives of Orange County" Reunions (Yes, shoot me now - that is how shallow I am) and before the ladies even started to speak I had a question. A serious one. What is going on with the dresses? They all look like contestants from a local figure-skating show. Where does one even get these .... weird pieces of fabric that does not make anyone either beautiful or stylish. And the "colour coordination" looks more like a kindergarten summer party than a get-together for 40-smth women. Bad, really bad. But it might be appealing to some audiences and bring the ladies some extra cash. Otherwise there is no explanation to that blue tablecloth so far from Heather's usual Chanel boredom or this peachy thing Vicky is tucked in.
How can I take seriously anything what they say when I constantly have to erase the picture of a doll-shop Barbie-shelf from my mind?
Oh, wait - seriously is definitely not the word I should use here, right?
------------------------------------------------------------------------------------------
And now comes the part where you can all laugh at me for being such an airhead and wasting my time with such nonsense.

And totally out of the blue I just have to post some pictures of Eric Bana. Just because.
Damn, he is hot.

Now you can laugh again.

photo: WENN

photo: Fame/Flynet

TMI: ilukirurgia suurest ja väikesest

Nagu pealkiri juba näitab, võib järgnev olla mõne peenema silma ja tundlikuma tajuga lugeja jaoks liig mis liig, aga nagu alati jätan lahkelt avatuks võimaluse mitte edasi lugeda.

Käisin nimelt ilukirurgi juures nn. eelkonsultatsioonil. Tegelikult pean mitmust kasutama, sest neid konsultante oli lausa kaks, kuid kuna nende arvamus oli sama ühene kui Ansipil ja Paetil, siis koondagem nad ühisnimetaja alla "doktor". 

Ah, et mis mu mure oli? Ja kas ilukirurgiaks liialt vara pole? Teise küsimuse vastus on loomulikult ei, näiteks Hollywoodi standardite järgi peaks mul praeguses vanuses seljataga olema tosin Botoxikuuri, paar-kolm keemilist koorimist ning ninaoperatsioon. Nii et, pigem olen hiljaks jäänud. 

Nali naljaks või tegelikult mitte, sest hoolimata lõõbist pöördusin ma doktori poole täiesti tõsiseltvõetava küsimusega. 

Mind on miskipärast õnnistatud nii kolmekordse südamerikke kui ka veidra sünnimärgiga näol. Esimesest "veast" kolmandiku fiksis dr. Lacis juba pea 35 aastat tagasi (ülejäänud osa laseb elada) ja selle näoasjaga olen ka viimastel aastatel rahu teinud. On, siis on. Olgu edasi.

Aga "tänu" sellele ammusele südame kallal nokerdamisele, on mu vasak rinnakupool oluliselt kõrgemal kui parem. Omal ajal rebiti rinnakorv ikka korralikult lahti, et sisse saada ja kokkupanemine ei tulnud enam nii netilt välja.

Nutikamad on juba aru saanud, et sellest tulenevalt on mu üks rind suurem kui teine. Ja miskipärast on see ebakõla mind just nüüd - pärast laste saamist - tohutult häirima hakanud.

Ega's midagi, lähen mina lugupeetud doktori juurde, räägin oma murest ja enne, kui jõuan lõpetada, on härral piltlikult öeldes juba skalpell ühes ja silikoon teises käes. "Muidugi saame teie teise rinna ka suuremaks teha!" 

Oot, stopp, ütlen mina, igaks juhuks ka meetrijagu ukse poole nihkudes ... "Kes siin s u u r e n d a m i s e s t  on rääkinud?" Kujuteldav skalpell kukub käest ja doktor pööritab sõna otseses mõttes silmi. "Tahate teist väiksemaks või ... mismõttes väiksemaks ... nagu väiksemaks kui ..." Paistab, et see sõna on vallutanud hetkel kogu niptukkija suust tulevate häälikute kombinatsioonid. Lisaks põrnitseb ta mind kurja näoga ning nagu ma alguses mainisin, on doktoreid tegelikult kaks, nii et mind ründavad neli pöörlevat silma. Hakkan vaikselt oma kotti ja jakki kätte kohmitsema, sest minu arust loogilised selgitused ei lõpeta põrnitsemist. Vastupidi. "Te mõelge ikka hästi järele," hoiatab doktor, kui mina juba üht jalga pidi kabinetist väljas olen ning oma ülejäänud elu ebasümmeetrilise ebardina silme ette manan, "Abikaasa arvamust te loomulikult küsinud ei ole" jätkab mossis tohter, samamoodi oma tõe absoluutsuses veendununa, "Mehed on selles asjas ikka selgelt ühel meelel". Üliüleolev hääletoon paneb mind ennast tõelise veidrikuna tundma, kuid samas tahaks härrale ka seinal rippuva raskes raamis sertifikaadiga vastu pead lüüa. Kodune kasvatus sunnib mind muidugi viisakalt hüvasti jätma, pealegi ei saa minu elukutse puhul kunagi välistada võimalust, et pean sama tegelasega mitte omal valikul uuesti kohtuma. 

Maksan visiiditasu.

Feminist mu sees on erakordselt puhevil, aga ma ei lase tal kaua õitseda. Tegelikult ma ju aimasin, et nii läheb. Ja küllap teeks doktor vajaliku protseduuri suurema virinata ära. Raha on raha.

Aga ma eelistan, et mulle lööb noa sisse keegi, kes on ka päriselt päri sellega, milles kokku lepime.

Eks ma proovin varsti uuesti.