Time of my Life

I just can't stand the traffic lights which count the seconds while you are crossing the road. Every time I catch myself thinking that these seconds of my life are gone and there is no way of getting them back. The fact that I managed to cross the road safely does not seem like much of a bonus at that moment ... but it should.
Every second of life spent alive is so valuable ....

12 points go to ... Latvia!

Nädalavahetuse Positivus oli nii positiivne, et pani pikemalt arutlema juba mitmeid kordi läbinämmutatud teemal, miks küll eestlane (mina sealhulgas) on nii tuim, loll ja vaimuvaene. Kuidas on võimalik, et vaid mõnikümmend kilomeetrit Maarjamaa piirist tehakse selline üritus, et sõna otseses mõttes suu vajub töllakile ning hea meelega taotleks Läti kodakondsuse.
Esiteks sponsorlus ja sellega seonduv. Kui Eestis festivalidel käies saad tasuta heal juhul mõne erakordselt halva alkoholivaba õlle ja kohe puruneva õhupalli, siis Positivusel oleks võinud veeta tunde ja tunde ilma ühegi latita taskus mööda erinevaid atraktsioone seigeldes, lihtsalt lahedaid müügikohti läbi kammides või metsa all kiiges lesides. Meie turundustegelased tuleks järgmisel aastal kohustuslikus korras Positivusele komandeerida. Ehk ilmuks ka meie festaritele veidigi loomingulisemat sponsorlust tavapärase "panime siin oma logo plakatinurgale" asemel.
Teiseks. Minu teada, on eestlastel liivast rannajoont samuti üsna laialt käes, aga ma ei tea peale Surfilaagri ühtegi festivali, mis seda kuidagi mõistlikult ära kasutaks. Lätlased suutsid kitsukesele rannaribale paigutada mitu telki ja tantsupõrandat, katapuldi ja põhutorni ... ja see moodustas kogu festivalialalst vaid tühise osa.
Kolmandaks. Lätlaste DNA ehk üldine meeleolu - inimesed naeratavad!
Muusikaliselt ei olnud seekordne festival mulle nii meeltmööda kui 2009nda aasta oma, aga see ei kahandanud saadud emotsiooni küll grammigi. Nagu Pez ütleb: "Ma põhimõtteliselt ei käi festivalidel bändide pärast". Bändid bändideks, britipopp ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud, aga veidi pettusin DJ-des, kes nagu kokkulepitult mingit kahtlast piu-piud täristasid. Liiga palju kunsti, liiga vähe biiti.
Kokkuvõtteks sõnastasime oma seltskonnaga vastuse küsimusele, kuidas festival oli, niimoodi: hea meeleolu, fantastiline seltskond, suurepärane söök, sitt muusika.
Järgmisel aastal jälle!

---

Tervis veab jälle alt ... jälle ... Kui mu keha oleks sama tugev kui mu vaim, siis võiksin ilmselt Iron Womeni lõdva randmega kinni panna.

Liiga palju ja liiga vähe

Mu pea on hetkel igasugust jama servast servani täis. Peaks üht-teist siia kirja panema, ehk läheks kergemaks. Aga ei oska kuskilt otsast alustada. Alati, kui mu elus on kõik liiga korras, tabab mind kergekujuline masendus. Täitsa närvi ajab.

Ahjaa, kui seda siin juhtub lugema mõni Torupilli Selveri kassapidajatest, siis võtku teadmiseks, et ma võin juba kõva neliteist aastat alkohoolseid jooke osta. Lõpetage see dokumendi küsimine, tüütuks muutub.

Ke$ha - We R Who We R

Aulu-idu ...

... just sellisena kõlab sõna "laulupidu" meie aasta-kolmekuuse suust. Ja ta vist arvab, et see on minu teine nimi, sest iga kord, kui ta möödunud nädalavahetusel küsis, kus emme on, vastati talle, et laulupeol.
Tegin pärast pooleteiseaastast pausi esimese ülekande. Laulupeo rongkäik. Olles netist tagatjärele kõik üle vaadanud, panen ma endale hindeks kolm pluss ning jään oma tööga üldjoontes rahule. Kõik jõudis enam-vähem korralikult eetrisse, pilt (minust sõltuvatel asjaoludel) ära ei kadunud ning piinlikkusest värisema panevaid "kalasid" ei olnud. Kolm plussist kõrgemat hinnet pole ma aga sellegipoolest välja teeninud, sest režiiliselt tegin ma ikka suhteliselt nõrka tööd. Ma ei hakka ennast õigustama objektiivsete ja subjektiivsete põhjustega, mis selle tingisid - televaatajat see ei huvita ega peagi huvitama. Tema väärib parimat. Seda parimat mul kahjuks endast seekord välja pigistada ei õnnestunud ning eelpoolmainitud pooleteiseaastane tööpaus pole siinkohal üldse määrav. Mul peaks olema piisavalt kogemusi, et üsna elementaarsete asjadega mitte orki lennata, aga ju siis jäin seekord iseendale alla.
Praegu tunnen, et tahaks kindlasti ühe rongkäigu-ülekande kunagi veel teha. Kasvõi ainult sellepärast, et iseendale tõestada, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Ja selle ülekande kõige parem osa oli muidugi võimalus jälle väga toredate inimestega koos töötada. Siiamaani on südames soe tunne.
P.S. Laulupeo ülekandeid saab järelvaadata siit

Tibijuttu ka

Ostsin eile dušigeeli. Mida ei juhtu eriti sageli, sest mulle ei meeldi naistele mõeldud dušigeelide lõhn. Seepärast lähebki käiku vana hea kitsepiimaseep või kui tekib tahtmine vahutada ja mullitada, siis näppan Pezi riiulilt. Miskipärast suudetakse meeste dušigeelid toota normaalse lõhnaga, aga naiste omad ... No ei ole mul soovi lõhnata nagu "Maasikas meets sidrun featuring karusmari", siis lisada sellele kompotile veel kehakreem ja mõnikord ka parfüüm. Öäk! Kindlasti on olemas ka oluliselt tagasihoidlikuma lõhnabuketiga tooteid, aga nende hind ei kannata minu silmis mingit kriitikat. Minu meelest on lauslollus maksta d u š i g e e l i  eesti rohkem kui kaks (jah, kaks) eurot. Et miks ma selle siis eile ikkagi ostsin? Aga just sellepärast, et maksis 0.98! Ja lõhnas ka enam-vähem.