Mida Mutionu?

Armastan Eestit. Ma vähemalt arvan, et armastan. Olen ju siin sündinud ja kasvanud, eestlase DNAd on minus protsentuaalselt kõige rohkem ja kui keegi mu välismaa sõpradest hakkab "Estonians are so slow" nalja tegema, siis üritan ikka vastu tervameelitseda.
Samas ei tunne ma eriti midagi kui laulupeo teleülekandest veekalkvel silmadega inimesi Mu isamaad laulmas vaatan. Tõenäoliselt olen üks vähestest, keda Tõde ja Õigus (nii film kui raamat) haigutama ajas. Seda ei julge muidugi kõva häälega välja öelda. Ja pole vajagi.
Kas selleks, et midagi armastada, peab oskama seda kollektiivselt teha?

Eilne EV100 lõpuüritus jättis mind küll täiesti ükskõikseks. Saan aru, et suur hulk inimesi on suure hulga tööd ära teinud, aga koorilaul kõlab telekast endiselt sama igavalt. Olgu ta mässitud kõlavate kõnede isamaalisse rüüsse. Ja 10 minutit Mutionu ei tohiks isegi lasteaia lõpupeol esitada.
Samas - mis alternatiivi ma ise välja pakuksin? Tõenäoliselt midagi veelgi igavamat ja pseudopidulikku, kui keegi peaks mingil hullumeelsushoos mulle sellise ülesande andma.

Krahv Luxembourg

Kuna tegemist oli selle koosseisu esimese etendusega, siis andis tunda, et ideaalse kokkumänguni pole veel jõutud. Seda nii stseenide dünaamikas kui ka solistide ja orkestri kooskõlas.
Proovin kevade poole uuesti minna.

Figaro pulm

Mozart mulle meeldib, aga kui külalisena poleks Figarot laulnud Lauri Vasar, siis tõenäoliselt ma Estonia 2.rõdul jälle istunud ei oleks.
Lauri Vasar oli absoluutselt suurepärane selles rollis ja mulle tundus, et ka kogu ülejäänud trupp pingutas sellevõrra rohkem.

Romeo ja Julia

Seda ooperit õnnestus vaadata koguni kaks korda.
Esimest vaatust nägin Kristel Pärtnaga ja järgmisel korral oli Julia rollis Perrine Madoeuf.
Kahjuks langes seekord kaalukauss tugevalt külalissolisti kasuks.
Kristel Pärtna oli sellise lavastuse jaoks liiga kohmakas, liiga suur, liiga ülepakutult teatraalne.
Perrine Madoeuf oli aga Juliaks justkui loodud. Ükski stseen ei tundunud ebaloomulik (kuigi võimalusi selleks oli lavastaja loonud rohkesti)
Ka kujundus oli selle lavastuse vääriline.

La Traviata

Ei jätnud erilist elamust.
Võib-olla olin ise ooperiks vales meeleolus.