x x x

Sotsiaalmeedias kurdavad mõned, et viimase aja pidevad ahistamisuudised ahistavad neid.
Halloo! Meil on võimalus neid uudiseid mitte oma ellu ja hinge lasta, ahistamisohvritel see luksus kahjuks puudub. 
Ja targutamine, et miks keegi peaks alles 20 aastat hiljem sellest rääkima ... näitab lihtsalt empaatiavõime puudumist.

Hits from the Bong

Ravikanep ja sellega seonduv on omaette teema. Aga lihtsalt furoori tekitamiseks ja klikkide kogumiseks avalikult savu tõmmata (küll me oleme lahedad, kas pole), on minu meelest lihtsalt ... tobe. Isegi meelelahutusliku ajakirjandusega pole siin midagi pistmist. Eriti magedalt mõjub hiljem (kui tegevuse lollusest vist ka ise aru saadud) selgitus, et see oli "mõni teine äärmiselt lahja looduslik kraam"

😂😂😂

Che Guevarad ja teised

Ma olen igati arutelude ja parimate lahenduste otsimise poolt, aga täiesti närvi ajavad mind need tüübid, kes viskuvad barrikaadidele enne kui on üldse aru saanud, milleks ja kuhu need barrikaadid ehitatud on. Need, kelle kogemus Kadriorust piirdub Luigetiigi ümber jalutamisega, väidavad häälekalt, et nn. Russalka rand on tuhandete tallinlaste suvine meelispaik. No kamoon! Olles aastaid elanud nimetatud meelispaiga kõrval, ei oska ma seda kuidagi mingiks tohutuks atraktsiooniks ja igaikestva väärtusega kohaks pidada. Jah, mere äärde sai minna - koos joodikute ja narkaritega. 
Mere ääres sai kõndida - klaasikildude ja muu sopa vahel. Räpasel liival sai päevitadagi kui tõesti Prita randa minna ei viitsinud.
Kas Reidi tee kujutab tõesti nii suurt ohtu kogu miljööväärtuslikule Kadriorule? Ma millegipärast kahtlen selles. Kas seda projekti ei tasuks uisapäisa ellu rakendada vaid proovida leida veelgi paremat lahendust? Kindlasti.

Koolivorm firmadele

Kui see Eesti märk, mis tegelikult polegi Eesti märk, vaid tööriistakast viib lõpptulemusena selleni, et kõik Eesti firmad esitlevad end yhtemoodi .... siis kas see pole jälle nagu mingi kohustuslik koolivorm? Samahästi võiks ju ehitada ainult yhes stiilis maju või kirjutada yhesuguseid laule?

Nimega ja nimetu vägivald

Mees lööb naist.

Enamik meist arvab, et nõme tegu.

Tuntud teatri tuntud lavastaja lööb naist.

Ju naine ikka näägutas, ju mehel olid rasked ajad, arvavad järsku nii paljud.

Tüüp ähvardab noaga müüjat.

Enamik meist arvab jälle, et see ikka ei kõlba kuhugi. 

Mõni isegi muretseb, kas müüjaga on kõik korras.

Tuntud räppar ähvardab noaga müüjat.

Eksperiment. Promo. PR. Suhtumise väljendus. Loominguline kriis ... 

Tuleb välja, et nimi on pehmendav asjaolu nr 1

No, WTF?

Karupüksid ja päikesepaneelid

Mulle läheb korda, mida meie president päriselt teeb, milliste väärtuste eest seisab, mida maailma ja Eesti mastaabis tähtsaks peab. 
See, et ta Kadrioru lossi nagu kulutuld väldib ja ilmselgelt professionaalidel endale nõu anda ei lase, ei tee teda küll kuidagi väärtuslikumaks või tõsiseltvõetavamaks. T-särgis IT-hipsteritega hängida võib meist igaüks, see ei tähenda, et president peaks seda tegema. Isegi kui Simple Sessionil oli riietus mõeldud mingisuguse steitmendina, oleks särk võinud siiski triigitud olla ja stilist vähemalt üritanudki naisterahva nõrku külgi peita. Pole ju tegu mingi edgy supermodelliga, vaid 40+ prouaga.
Tunnistame seda endale või mitte, me tahame presidenti, kes seisab meie igapäevasekeldustest ja hommikul hooga haaratud rüivastest just paraja kriipsukese jagu kõrgemal.

Cocaine Cowboys Reloaded

You watch these documentaries and really feel like reality is stranger than fiction. The things happening in Miami in the 80s ... how could that even be?
And it still surprises me is the complete lack of consistency in sentencing these people. I mean Griselda Blanco who was behind killing over 200 people went to prison for about 20 years, got released and sent back to Colombia. At the same time his hitman Jorge "Rivi" Ayala (with a significantly less murders on his hands) who also decided to cooperate was rejected even a shot of parole after 25.

¡Que guapo!

I feel like I should be plastering the imaginary walls of this blog with pictures of Pedro Pascal. And Wagner Moura. And Juan Pablo Raba.
Just finished watching the second season of Narcos and I am so hooked. The weird thing is - I was perfectly aware of both Moura (Elite Squad!) and definitely Pascal (It's hard to miss a new character during the GoT frenzy, although I had my eye on him already thanks to Mentalist), but Narcos gives them a whole new quality and range.

I mean, Pedro definitely looks like a cool guy to hang out with

photo bu Danielle Kosann / thenewpotato.com

Cartel Land / Matthew Heineman

Just finished watching this documentary about the current situation on US-Mexican border.
Is there any hope, any solution in this madness? Who's interests are being protected by these murders and neverending violence?
What is wrong with us here, in Estonia, whining about couple of immigrants and old russian people not speaking our language? Better pull our heads out of our asses and try to see the bigger picture. There are real problems in the world that surrounds us.

(e)STONER

Ma põrkasin uue Eesti brändiga kokku üleeile hommikul, kui messengeris vilkusid töökaaslaste imestunud kirjaread teemal, et mis küll selle Terevisiooni FB cover shotiga juhtunud on? Klikkasin ka kiiresti õigesse kohta ja mis ma nägin - Terevisiooni FB lehe päisesse oli ilmunud mingite veidrate tuhmi värvi plötakate ja naljaka fondiga kirjas pilt. Esmamulje oli ... kole. Teine mulje oli, et see sarnaneb natuke Eesti Laulu pilvedega ja pisut ESC2002 logoga. Ilumeelt need viimased seosed ei veennud ja tuli edasi uurida. Nii jõudsingi uue Eesti brändi kontseptsioonini ja selle palju kära tekitanud rohelise plätakani.

"See ei ole Eesti märk", jäi kõlama lause EAS turundusinimeste suust. "See on tööriist"

Okei, tööriist, siis tööriist. Silme ette tuli jälle Terevisiooni uus cover shot ja tööriist tundus endiselt väheveenev. Ei aidanud ka see, et sotsiaalmeedias plätakas kiiresti "oksendavaks siiliks" ristiti. Kas on võimalik seda veel kuidagi teistmoodi näha?

Lugesin kontseptsiooni veelkord läbi. Eesmärgid, vajadused. Kõik kõlab nagu õigesti, aga tulemus tundub endiselt imelik. Roheline plönn on roheline plönn. Vabandust, rahn. Rahn. Ja et kott, millel see peesitas kandis silti "Made in India" ei teinud asja paremaks.

Olen kaugel sellest, et kogu projekti hukka mõista. Inimesed peavad millegagi tegelema. Ega ma ise ka igapäevaselt just kosmoserakette ei ehita. 

"Eesti märk" on väga hoomamatu asi. Meil kõigil on oma ettekujutus Eestist ja sellest, kuidas see peaks või võiks visuaalselt väljenduda. On vaja väga nutikat ideed, mis meist enamikku liidaks, mitte ei lahutaks. Peter Kentie EST-idee on kahtlemata midagi sellist. Miks me selle esialgu täiesti maha trampisime? Et rohelise plönniga ägedamad olla? Naah ....

Hannes Võrno "Missioon"

Pingutan siin seda Võrno Afganistani päevikut lugeda. Paarsada lehekülge olen läbi närinud, ilmselt jätan varsti pooleli. Praegu veel on õhkõrn lootus, et ehk läheb huvitavamaks või vähemalt raamatulikumaks, kirjanduslikumaks, avaramaks.
Tükk aega ei saanud ma aru, mis mind Võrno juures nii väga häirib, et lugemine ei edene. Olen ju klassikirjandi tasemel raamatuid a la Stig Rästa "Minu Kennedy"ennegi diagonaalis läbi hekseldanud.
Lõpuks koitis - Võrnol puudub igasugune empaatiavõime!
Küll mõistab ta hukka oma kompanii sõdurite keelekasutust ja rõivastust, küll pahurdab emigreeruda soovivate afgaanidega, imestab üleolevalt, miks Margus Hunt ja Taavi Peetre mingil India-reisil ainult hotellitoas aega viitsid ja minule ehk kõige üllatavam - ise kristlasena ei näe ta armulaual ja hingeteenistusel enda kõrval kohta ristimata sõduritel. Tõsine kristlane missugune!
Võrno kirjutab ise ka, et on õnnetu ja kurb ning see kajab vastu tõesti igalt leheküljelt. Aga kahjuks ei anna see kurbus ja eneseotsing tulemust suurepärase kirjandusteose näol, vaid mandub vähemalt esimesel kahesajal leheküljel tuimaks oma naba imetlemiseks.

Ma loodan, et saabub mingi valgustatus ja viimased paarsada lehekülge on tasu praeguse piina eest.

ESTENG

Mulle meeldib ilus eesti keel. Loomulikult. 
Ja ma olen üsna üllatunud, kui keegi mulle ametlikus kirjavahetuses suurtähtede- ja kirjavahemärkideta familiaarset joru edastab. Ja kord aastas pean ma vajalikuks sõna võtta teemal, et kui inglise keeles laulmine ikka kõige paremini välja ei tule, siis võiks vabalt eesti keelt eelistada.
Aga.
Aga.
Kui kohale ilmub mingi järjekordne näoraamatu keelepolitsei soovitades, et "kui tahate öelda sündmus, siis ärge kirjutage event ja kui tahate öelda väljakutse, siis ärge kirjutage challenge", siis lähevad mul küll okkad turri.
See on võrreldav näägutamisega mitte jagada "nii palju laste ja kassipilte". Kui mul on laps ja kass ning ma tahan nende pilte jagada, siis ma jagan. Love me or leave me!