Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:
Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.
8. oktoober, here we go!
Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t leiba otsa süüa.
9. oktoober
Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.
10. oktoober
Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.
11. oktoober
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t leiba otsa süüa.
9. oktoober
Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.
10. oktoober
Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.
11. oktoober
Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen.
Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö.
Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.
Päeva skoor: -4
12. oktoober
Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.
13. oktoober
Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.
14. oktoober
Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.
P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.
12. oktoober
Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.
13. oktoober
Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.
14. oktoober
Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.
P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.
