Muutumine

Muuda ennast, siis muutub maailm... raske uskuda, veel raskem sundida end selle oletatava tõetera järgi käituma. Võib-olla pole minusugusele egoistile üldse ette nähtudki maailma muutumisest osa saada. Kõige suuremad egoistid pidavat olema katoliiklased ja rezhissöörid. Siin siis kaks ühes.
Isikliku elu toppimine töö vahele õnnestub ja ebaõnnestub enam vähem võrdsetes osades. Hea seegi.
Muidugi fakt et ma viimase 48 tunni jooksul üsna ebaadekvaatselt käitunud olen ei lisa plusspunkte just õnnestumise poolele. Ah, tühja kah. Kas ma võin vahel hüsteeritseda või ei? Loomulikult võin. Ainult et tagjärgedes võin ka ainult iseennast süüdistada.
Kuidagi viltu veab mul nende emotsioonidega viimasel ajal. Siin ma istun praegu. Veel tund aega tagasi olin valmis õdusaks koduseks õhtuks ... ja kas ma olen seal, selle õdususe keskel? Loomulikult mitte. Sest nagu ikka tuli midagi vahele, kõik asjad hakkasid venima ja iga minu keharakk tahaks muutuda nähtamatuks ja kaduda kus kurat. Kaugemale igasugusest kodust ja õdususest. Aga ma ei anna alla.
Muuda ennast, siis muutud sina.

Cold feet

Kas on võimalik olla üheaegselt ja korraga justkui kaks inimest? Näha sama sündmust kahest erinevast vaatenurgast, tajuda sama indikaatori korral kahte erinevat - teineteist justkui välistavat - emotsiooni? Ma ei saa endaga hakkama, kui ma selline olen. Tõeline idenditeedikriis. Kes ma olen? Kumb ma olen?
Kahetsen natuke eilseid lendulastud sõnu ... tagasi võtta enam ei saa, olematuks muuta ei saa. Jääb üle vaid tõdeda, et targutavatel vanamuttidel võib õiguski olla, kui nad liigset emotsionaalsust suhte hukutajaks peavad. Võib-olla on tõesti targem kõik enda sisse jätta, mitte kunagi midagi välja öelda. Olla alati paari kraadi võrra külmem ja kaugem kui tegelikult tahaks?