Seekord ei olnud ekslemist (vähemalt mitte tänavatel) ega gaysid. Hoopis Muse'i live ja supertore tripp sõbraga.
Muse on ka üks neist bändidest (koos nt Kasabiani ja Kings of Leoniga), kes mul kindlasti igapäevases Spotify playlistis ei figureeri, kuid kelle kontserti ma iga hinna eest näha/kuulda tahtsin. Ja pettuma ei pidanud.
Ma olen vist suhteliselt vähenõudlik kontserdikülastaja. Selles mõttes, et mind on väga lihtne rõõmustada: kui on sound, mis ei pane kõrvu huugama ja setlist, mis pole lihtsalt tuim konveier, vaid omamoodi lugu, siis ongi juba põhimõtteliselt hästi. Muse'l olid mõlemad tingimused täidetud, lisaks lihtne ja stiilne visuaal. Matt Bellamy oli äge nagu alati.
Huvitav oli Arenal veel see, et turva- ja piletikontroll osutus üllatavalt suvaliseks. Turvaväravatest läbi tulles tüüp lihtsalt noogutas mulle, ei mingit inimlikku kontakti. Mitte et mul midagi varjata oleks olnud (need ajad, kui viski Sprite pudelisse villiti ja Von Krahli sisse smugeldati, on õnneks möödas), aga üldise turvalisuse huvides oleks eeldanud siiski pisut pingelisemat suhtumist. Sama lugu oli piletikontrolliga. Kui esimest korda saali sisse läksime, vaatas meie pileteid küll vähemalt kolm inimest, aga kahtlustan, et kuna neil polnud kõige pisemaidki valgusallikaid, millega piletil olevat kirbukirja näha, siis põhines see kontroll vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuns soojendusbänd erilist muljet ei jätnud ja palav oli ka, siis seadsime sammud hoopis siidrijärjekorda ja chillisime fuajees. Uuesti show alguses saali minnes ei hakanud lava äärde 'scream-zone'i' trügima, teleinimene seisab ikka kaamerapoodiumi juurde ja helipuldi lähedale.
Siis oli kaks tundi hästi äge, aja- ja ruumitaju kadus kohati ikka täitsa ära. Aga nagu ma juba ütlesin, on mind lihtne rõõmustada. Ja see, et Chris Wolstenholme lisaks helilistele elamustele ka silmailu pakkus, oli puhas boonus.
Ülejäänud aeg Riias oli väga meeleolukas. Puhas puhkus maailma parimas seltskonnas. Sest ainult TM saab aru, et täiesti normaalne on sõita Riiga ja veeta aega hotellis jalkat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja kaks tundi teises kohvikus. Või süüa öösel maailma kõige kahtlasemat burgerit samal ajal kui kõrval paar inimest kaklevad ja ilmselgelt liiga palju vägijooki tarbinuna sirgelt põrandale kukuvad.
Meie endi suhe alkoholiga jäi kahtlaselt tagasihoidlikuks. Lihtsalt nii lõbus oli niikuinii kogu aeg, et oleks olnud tobe seda hommikuse peavaluga ära rikkuda.
Allesjäänud veini valasime siiski veepudelisse ja jõime tagasiteel bussis ära. Ega muidu poleks selle bussijuhi sõidustiiliga kuidagi Tallinnani vastu pidanud ka. Kas juhtidel pole kohustust vähemalt üritadagi sõita nii, et reisijatel pidevatest äkkpidurdustest hambad eesistuja toolis kinni ei ole?
----------------------
Esimest korda käisin Riias 1978. aastal. Peaaegu oleksin sinna jäänudki. Kui poleks olnud dr. Lacist, selle aja ühte parimat südamekirurgi Nõukogude Liidus, kes ütles mu vanematele pärast kohustusliku altkäemaksu esimest poolt, et "Ma ei luba teile absoluutselt mitte midagi. Isegi mitte ühte protsenti". Jõi seejärel pool pudelit konjakit, et käed opereerides ei väriseks ja parandas mu südame ära.
