Üritasin ka vaadata paljukiidetud filmi "Risttuules". Justnimelt üritasin, sest vaatamata katsest olla avatud ja huvituda, ei suutnud see ... okei, öelgem ta kohta hetkel ikka film ... mind esimese 10 minutiga küll kuidagi käima tõmmata. Andsin talle armust veel 10, aga ei midagi. Kui on igav, siis on igav - isegi kui teemaks küüditamine, mis peaks ju iga eestlase plaksust ekraani külge liimima.
Ma ei ole üldse eriline süngete-õudsete-elame-siin-halli-pilve-all filmide austaja. Mitte et ma neid üldse ei vaataks, vaatan küll. Aga ainult väga valitud asju. Leian, et asjatult ja suure kunsti nimel end pidevalt masendada lasta (mida võib ka "mõtlema panemiseks" või muuks sügavmõtteliseks BS-ks kutsuda) pole mõtet.
Küüditamise teema ja Eesti kurb ajalugu üleüldse võiks muidugi olla meie filmitegijate leib ja või. Aga mina paluks seda oluliselt atraktiivsema sisu ja vormiga. Mitte et stedicamiga tummalt seisvate inimeste ümber tuiutamine omamoodi huvitav poleks olnud, aga just nimelt ainult tehnilisest vaatenurgast see mind paeluski. Sisu - niipaljukest kui seda selle 20 minuti jooksul oli - jäi kurvalt üheülbaliseks. Küüditamine oli raju ja karm ja traagiline - yeah, I get it, let's move on.
Elioni videolaenutusest vaatasin Rodriguese järjekat "Machete Kills". See tõmbas küll kohe tuurid üles ja pulsi pekslema, rääkimata naerulihaste pidevast kasutusest. Tundus, nagu oleks RR teinud selle filmi ainult montaazhitrikkide pärast. Aga vahet pole, väga meeleolukalt kukkus välja.
"Machete don't tweet"
