Kurguvalu selles mõttes, et j ä l l e kurguvalu. Maikuus lõigatakse mandlid ära. Muidugi mind teades võin ma maikuus otsustada, et las jäävad - kuidagi veider tundub vabatahtlikult enda küljest midagi ära lõikuda lasta.
Arstid teavad paremini pole ka eriti veenev argument, kui vaadata, kuidas inimesed nagu kärbsed vasakul ja paremal koibi sirgu ajavad. Õnneks on maikuuni veel aega - eks siis paista.
Täna on telekast "Kill Bill" - mulle väga meeldib see film. Muidugi mitte nii palju kui "Pulp Fiction", aga ikkagi. Selle nimi on põgenemine...
Tänahommikuses poolunes nägin, et hakkan kohe surema. Üle terve korteri olin laotanud veidraid musti riidest pakke, mis pidid väljendama minu peatset surmaminemist. Kaks inimest nutsid - üks neist oli vist minu kujutletav õde ja teine keegi vanem naine. Enne kui lõplikult lusika nurka heitnud oleksin, tuli Pez mind (reaalses elus) üles ajama. Ja ütles ühe nii armsa asja, et mu surmaunenägu tõmbas ülehelikiirusel täpiks ja kadus kuskile alateadvusse peitu. Kui ma peaksin nii 20 aasta pärast teraapiat vajama (...), siis tuleb see ilmselt jutuks.
